[jurkman]

Mind paneb imestama see seakisa viiruse teemal -- haigestunud ja surnud on käputäis peamiselt orbikuid. Aga mis inimene ise teeb Loodusele -- kui palju liike on välja surnud, kui palju hukkumisele määratud. Kas see on väärt seda mõttetut värvilist rämpsu, mis meie poelettidel hunnikus vedeleb või seda massilist mõttetut lennukiga kärutamist ühest punktist teise? Kasvõi see näljane Eesti -- kui palju metsa ja koos sellega liike on paarikümne aasta jooksul hävitatud, aga uute , eeskätt linnamaasturite müük lööb rekordeid.
Vene aeg oli veel mis ta oli -- klaaspurke vähemalt kasutati korduvalt, mitte iga lusikatäiega ei tekitatud plastireostust; ja puudus ületarbimine -- aga see praegune ameerikalik tarbimis- ja suurusehullus on väärastunud ja kuritegelik ning viib katastroofini. See viirusepaanika on liiga tühine, inimkond vajab oma kuritegude eest vastutamiseks märksa radikaalsemat katastroofi, mis tooks mõistuse pähe.

Siin kohal meenub edgarjuugend Tiit Terik, kes mürgitas pargis herilaspesa, mida tatikad olid torkima läinud ja lausus kahjuks on selle pesa mürgitamine vähim, mida teha sai -- seega mürgitaks kõik maailma herilased, kes häirivad Looduse Krooni.