[olli]

Totalitaarsel ühiskonnal (nt Hiina) ongi sellise kriisiga lihtsam toime tulla. Sest esiteks on otsuste langetamine oluliselt operatiivsem, ei pea kõike põhjendama ega põhjalikult kaaluma. Samuti ei tulda näpuga näitama kui otsus osutub valeks, piirang mittevajalikuks. Teiseks, on üldjuhul olemas vahendid selleks et tagada piirangutest kinnipidamine. Olgu selleks siis sõjavägi, politsei või lihtsalt inimeste hirm võimuorganite ees. Ning kolmandaks, võimalik oluliselt operatiivsemalt tootmist/teenuseid (ka arstiabi) suunata nendele vahenditele, millest suurim puudus on. Kui Suur Isa ütleb, et on vaja toota maske või desovahendeid, siis küllap see tootmine ka kohe käima läheb. Eestis juba nädal aega FBs käib jauramine, et otsitakse partnereid - kes oskab õmmelda, kellel on materjale, kellel on tootmispinda jne. Turumajanduses tundub üsna lootusetu sellise võimekuse kokku kogumine üle riigi, vastavate rahastuslepingute sõlmimine jnejne.

Kas mingi hetk võib tulla vaikiv ühiskondlik kokkulepe, et kuna vanemaid inimesi kaitsta ei suudeta, las nad siis surevad, tugevamad põevad läbi ja lähevad tööle tagasi

Nii palju kui mina (peamiselt sotsiaalmeediast) aru olen saanud, siis Itaalias sisuliselt juba olukord nii ongi. Arstid on paratamatult sattunud olukorda, et peavad otsustama, kellele anda hingamisaparaat ja kellele mitte. Mis tähendab seda, et nemad otsustavad, kes elab ja kes mitte. Kas neil selleks mingeid juhiseid on antud - ei oska öelda. Aga tõenäoliselt midagi sellist pole rahuajal üheski arenenud Euroopa riigis varem olnud. Väidetavalt nii mõnedki arstid murdunud lihtsalt selle vaimse koormuse all.