[aavu]

Eesti muusikat võis kuulata ajal kui lauldi saalile, ilma mikri ja võimuta.  Hiljem võis neid artiste, kes saalile olid õppinud laulma, kah kuulata mikri kaudu. Nad oskasid hääldada sõnu. Kõik need, kes on alustanud mikrofonilaulmisega, ei tea laulmise ilust mitte midagi. Olen absoluutselt viisipidamatu ja laulda ise ei oska ega püüagi. Sellepärast on minu arvamus selline. Võibolla on minu arvamust kujundanud need head helirežissöörid, kes nn "saalihääle" mikrofoni oskasid püüda. Tol ajal oli mikrofon laulja suust ikka detsimeetrite kaugusel. Nüüd pannakse see suhu ja inisetakse sinna sisse midagi segast. No eks ta kõlbab ka sinna ööklubidesse, kus laulusõnadel pole üldse tähtsust, tähtis on narkot täis organismi raputav bassiheli.