[indreksirk]

 Arvestan hetke majanduslikku olukorda ja seda, et silt on Eestis. Üksjagu kallimalt saaksin ta ka mujalt. 

Olen täheldanud huvitavat seaduspära, et ostjate arvates peaks Eestist ostetav kaup olema kindlasti odavam kui välismaalt ostes. Nii olemegi jõudnud ajastusse, kus juuksekumm ja pastakas lennutatakse kohale Aasiast ning kohapeal enam ei saadagi selliste asjade tootmisega hakkama. lüpsja tuleb ka tuua Ukrainast ning meie töötule maksta kodus istumise eest. Teisalt muidugi on müüjate hinnasoovid mingil põhjusel kohalikul turul oluliselt kõrgemad kui meie seni veel avatud olnud maailmas mujal pakutavad samaväärsetel kaupadel. Kui minul on valida sellises olukorras raha kulutamisel Eestis või välismaal, siis eelistaksin sama raha jätta oma inimeste tarbeks. 

Tööna ei viitsiks enamus meist 10 euro eest vanarauahunnikust midagi välja kaevata, seda töödelda ning kuhugi postiga saata. Hobikaaslase toetamist aga eurodesse ümber arvestada on ka imelik.

Minu üks kihvtimaid selliseid tehinguid oli aastaid tagasi ksf! janek555 pojaga (kes oli sel ajal ca 10-aastane ja peaks nüüd olema juba täismees). Noorel mehehakatisel oli soov taastada jalgratas ning ta otsis juppe. Minul oli midagi vajalikku olemas koos enam-vähem komplektse terve jalgrattaga. Ei viitsinud minagi seda lahti võtta ja andsin kogu täiega. Kuna minul asja vaja ei olnud ning noormehe entusiasm oli toetamist väärt, siis oli hinnaks aitäh ja soe käepigistus. Jalgrattale järgi tulles oli noormehel kaasas plaadikook, mille ta oli ise koos emaga teinud tänutäheks. Mul oli ausalt öeldes piinlik, kas tegime ikka ausa kauba (kas minu panus oli piisav), kuid minule meeldisid selle noore väärtushinnangud.

Sa ei pea olema kasvult suur ega paksu rahakotiga, et leida lahendus mistahes olukorrale. Kõike ei saa siin ilmas ümber arvestada rahasse. Hobitegevuses on emotsioon sageli palju olulisem. 

Eelnev ei olnud mõeldud kriitikana mitte kellelegi eelnevale. Olemegi kõik erilised ja austustväärivad just seetõttu, et oleme erinevad. Ka vaadetelt elule.