03-05-2020, 00:46 AM
Olles ammutanud pisut inspiratsiooni Geeniuse artiklist, panin kokku järgmise juriidilise ahela:
- liiklusseadus (edaspidi LS) §69 lg 1 ütleb: "Juht ei tohi olla joobeseisundis". Sellest tulenevalt peab tekkima esimesena küsimus, kas jalgrattur on juht või ei ole. LS mõistete all (§2) jalgratturit eraldi välja toodud pole, kuid sellele küsimusele saame kas pisut kaude või ka päris otse vastuse 7. peatükist. §148 lg 1 kirjutab: "Jalgratast tohib iseseisvalt sõiduteel juhtida vähemalt kümneaastane isik/---/" ning, veel enam, lg 2-1 kirjutab: "Kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument/---/". Seega on jalgrattur vähemalt grammatiliselt "juht" ning ei ole mingit loogilist põhjust eeldada, et seadusandja oleks pidanud tahtma §69 puhul rattureid kuidagi juhtide hulgast välja arvata, kuid unustas selle erandina sõnastada.
- järgmine samm võiks olla küsimus, mis on jalgratturi puhul karistatava rikkumise tunnuseks. Etteruttavalt võin öelda, et see on kogu selle loo kõige segasem koht. Tollesama §69 lg 2 ja 3 reguleerivad mootorsõidukijuhi, trammijuhi ning maastikusõidukijuhi promille, aga mitte jalgratturi oma. Seetõttu peaks minu arusaamist mööda kohalduma lävendina korrakaitseseaduse §36 lg 1: "Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides" ning neid tunnuseid on täpsustatud §37 lg 3 viidatud ministri määrusega. Selle järgi võiks siis olla justkui kriteeriumiks "väliselt tajutavad muutused". Aga nüüd läheb põnevaks
Korrakaitseseaduse §38 räägib lahti alkoholijoobe tuvastamise protseduuri, kusjuures see paragrahv on väga selgelt orienteeritud binaarsele tulemusele: kas joove on või joovet ei ole - ei mingit piirmäära. Kui alguses võib veel jääda mingeid küsitavusi õhku, siis lg 3 vormistab asja üheselt ära: "Kui korrakaitseorgani ametiisik ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringut, võib piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Indikaatorvahendi kasutamisega ei või piirduda mootor-, õhu- või veesõiduki, raudteeveeremi või trammi ohutu liiklemise või käituseeskirja nõuete rikkumisega seotud süütegude toimepanemise kahtluse korral." Seega kui jalgrattur (kes teadupärast ei ole ei õhusõiduki, raudteeveeremi ega muude eranditega seotud) ei vaidlusta indikaatorvahendi alusel alkoholijoobe üle otsustamist, võib selle alusel lugeda joobe tuvastatuks. Seega põhjusmõtteliselt saab seda asja tõlgendada nii, et kui LS lubab mootorsõidukijuhi vere alkoholisisalduseks kuni 0,19mg ühes grammis veres, siis jalgrattur peab puhtanulliga olema. Kui keegi tahab pisut juriidilist mõtteharjutust teha, siis kohtusse vaidlema minnes võib proovida apelleerida sellele, et kuidas saab madalama ohuallika suhtes kehtida karmimad nõuded, aga praktikas peavad olema selle jaoks liiga paljud väikese tõenäosusega eeldused korraga täidetud, seetõttu on ebausutav, et sellist vaidlust kunagi kohtusaalis kuulda saab. Eeldusteks on siis see, et esiteks satub kodanik jalgrattaga tiirutades kordnike huviorbiiti; et ta suudab seejärel piisavalt valjuhäälselt sõna võtta, et ta pandaks puhuma; et puhumise järel suudab kodanik piisavalt valjuhäälselt sõna võtta, et tema suhtes väärteomenetlus algatataks; et on olemas tõendusliku alkomeetri näit, mis jääb alla 0,1 mg/l kohta väljahingatavas õhus; lõpetuseks on kodanikul piisavalt jurismuseteadmisi ja pealehakkamist, et selle kõigega edasi jaurama minna, kusjuures olles ilmselgelt teadlik sellest, et see on üpris õhukesel jääl uisutamine.
- ja lõpetuseks siis vormistamine. Roolijoodikluse §224 käsitleb jällegi ainult mootorsõidukeid puutuvad rikkumisi, kuid kõikvõimalikele "muud sorti" liiklejatele on §259: lg 1 "Jalakäija, tasakaaluliikuri juhi, robotliikuri juhi või kasutaja, jalgratturi, pisimopeedijuhi, loomveoki juhi või sõitja poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis, –karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut." ning see, mis antud juhul on küsimuse all, tuleb lõikes 2 punktis 1: "Sama teo eest, kui see on toime pandud joobeseisundis - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut." Seega juhtimisõiguse äravõtmist jalgrattaga purjus peaga sõitmise eest ei ole võimalik kohaldada.
Boonusprogrammina võib välja tuua selle, et §259 lg 1 toob mh erandina välja §234 ehk lihtsamalt öelduna mittepeatumise. Kui oleku tõttu tekib Väga Hea Mõte politsei eest minema väntama hakata, siis on täiesti ametlikult võimalik ka plastkaardile kirjutatud tähestik mõneks ajaks pausile panna. See on ka igati loogiline minu arvates
Niipalju siis jurismusest.
Sõidame kaine peaga, ka rattaga!
- liiklusseadus (edaspidi LS) §69 lg 1 ütleb: "Juht ei tohi olla joobeseisundis". Sellest tulenevalt peab tekkima esimesena küsimus, kas jalgrattur on juht või ei ole. LS mõistete all (§2) jalgratturit eraldi välja toodud pole, kuid sellele küsimusele saame kas pisut kaude või ka päris otse vastuse 7. peatükist. §148 lg 1 kirjutab: "Jalgratast tohib iseseisvalt sõiduteel juhtida vähemalt kümneaastane isik/---/" ning, veel enam, lg 2-1 kirjutab: "Kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument/---/". Seega on jalgrattur vähemalt grammatiliselt "juht" ning ei ole mingit loogilist põhjust eeldada, et seadusandja oleks pidanud tahtma §69 puhul rattureid kuidagi juhtide hulgast välja arvata, kuid unustas selle erandina sõnastada.
- järgmine samm võiks olla küsimus, mis on jalgratturi puhul karistatava rikkumise tunnuseks. Etteruttavalt võin öelda, et see on kogu selle loo kõige segasem koht. Tollesama §69 lg 2 ja 3 reguleerivad mootorsõidukijuhi, trammijuhi ning maastikusõidukijuhi promille, aga mitte jalgratturi oma. Seetõttu peaks minu arusaamist mööda kohalduma lävendina korrakaitseseaduse §36 lg 1: "Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides" ning neid tunnuseid on täpsustatud §37 lg 3 viidatud ministri määrusega. Selle järgi võiks siis olla justkui kriteeriumiks "väliselt tajutavad muutused". Aga nüüd läheb põnevaks
Korrakaitseseaduse §38 räägib lahti alkoholijoobe tuvastamise protseduuri, kusjuures see paragrahv on väga selgelt orienteeritud binaarsele tulemusele: kas joove on või joovet ei ole - ei mingit piirmäära. Kui alguses võib veel jääda mingeid küsitavusi õhku, siis lg 3 vormistab asja üheselt ära: "Kui korrakaitseorgani ametiisik ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringut, võib piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Indikaatorvahendi kasutamisega ei või piirduda mootor-, õhu- või veesõiduki, raudteeveeremi või trammi ohutu liiklemise või käituseeskirja nõuete rikkumisega seotud süütegude toimepanemise kahtluse korral." Seega kui jalgrattur (kes teadupärast ei ole ei õhusõiduki, raudteeveeremi ega muude eranditega seotud) ei vaidlusta indikaatorvahendi alusel alkoholijoobe üle otsustamist, võib selle alusel lugeda joobe tuvastatuks. Seega põhjusmõtteliselt saab seda asja tõlgendada nii, et kui LS lubab mootorsõidukijuhi vere alkoholisisalduseks kuni 0,19mg ühes grammis veres, siis jalgrattur peab puhtanulliga olema. Kui keegi tahab pisut juriidilist mõtteharjutust teha, siis kohtusse vaidlema minnes võib proovida apelleerida sellele, et kuidas saab madalama ohuallika suhtes kehtida karmimad nõuded, aga praktikas peavad olema selle jaoks liiga paljud väikese tõenäosusega eeldused korraga täidetud, seetõttu on ebausutav, et sellist vaidlust kunagi kohtusaalis kuulda saab. Eeldusteks on siis see, et esiteks satub kodanik jalgrattaga tiirutades kordnike huviorbiiti; et ta suudab seejärel piisavalt valjuhäälselt sõna võtta, et ta pandaks puhuma; et puhumise järel suudab kodanik piisavalt valjuhäälselt sõna võtta, et tema suhtes väärteomenetlus algatataks; et on olemas tõendusliku alkomeetri näit, mis jääb alla 0,1 mg/l kohta väljahingatavas õhus; lõpetuseks on kodanikul piisavalt jurismuseteadmisi ja pealehakkamist, et selle kõigega edasi jaurama minna, kusjuures olles ilmselgelt teadlik sellest, et see on üpris õhukesel jääl uisutamine.
- ja lõpetuseks siis vormistamine. Roolijoodikluse §224 käsitleb jällegi ainult mootorsõidukeid puutuvad rikkumisi, kuid kõikvõimalikele "muud sorti" liiklejatele on §259: lg 1 "Jalakäija, tasakaaluliikuri juhi, robotliikuri juhi või kasutaja, jalgratturi, pisimopeedijuhi, loomveoki juhi või sõitja poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis, –karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut." ning see, mis antud juhul on küsimuse all, tuleb lõikes 2 punktis 1: "Sama teo eest, kui see on toime pandud joobeseisundis - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut." Seega juhtimisõiguse äravõtmist jalgrattaga purjus peaga sõitmise eest ei ole võimalik kohaldada.
Boonusprogrammina võib välja tuua selle, et §259 lg 1 toob mh erandina välja §234 ehk lihtsamalt öelduna mittepeatumise. Kui oleku tõttu tekib Väga Hea Mõte politsei eest minema väntama hakata, siis on täiesti ametlikult võimalik ka plastkaardile kirjutatud tähestik mõneks ajaks pausile panna. See on ka igati loogiline minu arvates
Niipalju siis jurismusest.
Sõidame kaine peaga, ka rattaga!