[Tuunikala]

Paraku iga hea asi peab lõppema.

Talve lähenedes jõudsin selgusele, et 6 auto omamine on mõni liiga palju, ning hobiautosid on ka juba olemas. Jõudsin otsusele, et proovin ning panen ta müüki. Ning asi võttis veidi teistsuguse pöörde.

Nimelt oli autol olnud omamisese ajal sees üks huvitav hääl. Kõlas metalselt ning tuli teatud pööretel. Kosta oli seda mootorist.
Kuna polnud pikka aega karburaatoritega kokku puutunud ning tegemist on ka kõige vanema autoga, mis mul on olnud, uskusin eelmise omaniku juttu ning eeldasin, et tegemist on detonatsiooniga.

Kindluse mõttes reguleerisime paika klapivahed. Vahetasin ära karburaatori membraani. Vahetasin välja õli (10W40) ja kütuse (95). Hääl jäi. Rohkem sellele tähelepanu ei pööranud. Vahepalana vahetasin välja ka tagumised stabilisaatorvarda kondid.

Ainus kord, kui autot sai näidatud, tuli kinnitus: see ei ole detonatsiooni hääl. Tehing jäi katki ning sõitsin koju tagasi. Ning asusin otsima.

Kuulasin ise, lasin veel kuulata. Arvati, et ehk on keti hääl: vahetasin välja ketipinguti. Hääl sama. Vaatasime uuesti üle klapivahed: kõik paigas. Kes pakkus kolvisõrme loksu, kes pakkus kolbi, et loksub silindris. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et hääl tuleb klapikambrikaane alt siiski. Täpsemalt: 4. silindri juurest. Ei kostu seda plokist, ei kostu sisselase-/väljalaskekollektorist. Selge pilt: asusin lahkama.

Esialgu kontrollisin üle surved, mis kõik olid järgnevad:





Edasi suundus pilk kaane alla, kus avastasin järgneva:



Nukal sooned sees. Tõenäoliselt kehva õlituse tagajärjel tekkinud. Vähemalt on teada, mille pärast vedeles autos kanister muruniidukiõli. Või noh, võib arvata, kuhu see läks.

Kuna viga oli teada, aega oli veel vähem kui eelnevalt, sai auto uuesti müüki pandud. Sai aga silma peal hoitud, et ehk hakkab kuskilt silma mootor. Küsisin siit, küsisin sealt. Esialgu ei midagi.

Seniks aga pilte auto viimasest seisukorrast:













Selliselt ta seisma jäi.

Aga hinges jäi kripeldama. Soovijaid oli: küsiti hinda, pakuti hinda. Kes tahtis diisli vahele tõsta, kes tahtis lammutada. Kuid ma ei saanud lasta sel juhtuda.

Suures plaanis on tegemist 1982 aasta Mercedesega, millel on (loodetavasti) originaalne läbisõit 225k kilomeetrit. Millel on sees ajastukohane raadio, salong on suures osas terve. Kere on siiamaani täiesti keevitamata, värvkate on originaal. Mis pole osalenud avariides ning mida on hoitud. Isegi tagumised stabilisaatorvarda kondid olid veel originaalid. Ainsad mitteoriginaalsed osad on esituled. Ei suutnud teha südant piisavalt kõvaks, et lasta tal minna, teadmata, mis saab.

Kuulutus jäi üles, huvi inimestel rauges. Ma olin juba vaikselt kaotamas lootust mootori osas. Kellelgi polnud pakkuda vanakooli reguleeritavate klappidega mootorit. Kõik olid uuemad, hüdrotõukuritega. Aga ma ei tahtnud minna seda teed, kui just polnud muud võimalust. Ei tahtnud olla see, kes tõstab käe ning kaotab ära selle kleepsu vajaduse kapoti alt:


Kuid õnneks juhtuvad asjad siis, kui seda kõige vähem ootad.

Esimese asjana sain teada, et inimene, kes omas seda autot 2 omanikku tagasi, vahetas ära tuled. Ning sain nad enda kätte pärast sümboolset kuuspakki. See omakorda kinnitas soovi teha ta korda.

Teise asjana sain kontakti, kellel on mootor. Ning pean tõdema, et oligi: väidetavalt 156k sõitnud, automaatkasti otsast tulnud. Siiamaani veel auto peal.

Kokkulepe tehtud, ootasin millal ta mootori maha tõstab. Kui tuli kõne, olin võimalikult kiiresti kohal ning sama kiiresti ka tagasi, hinges rahulolu.
Nüüd ootan seda vaba hetke, millal saab ette võtta mootorivahetuse. Et teda senikaua kaitsta uitavate kivide eest, mis usinate küljetajate tagarataste alt lendavad, ostsin kaitsekilbi:

Ning et ei tekiks tahtmist temaga üldse talvel sõita, ostsin lisaks veel ka moodsa terminoloogia kohaselt talvepeetri:


Loodan et teema on senimaani lugemist väärt olnud.

Järgmises suuremas episoodis lahkan uut ja vana mootorit ning vahetuse (eba)õnnestumist, salongi keemilise pesu tulemust ning õigete esitulede paigaldust.

Võib esineda ka väiksemaid kõrvalekaldeid mõne teise sõiduki teemal, olgu see siis heietuse või mõnes muus vormis. Loodetavasti ei tekita see suurt pahameelt.

Kellel küsimusi või omapoolseid arvamusi, siis avaldage julgelt. Kui julgesin avalikult tunnistada Xsara Picasso ostmist, siis võiks taluda ka erinevat kriitikat.

Parimat,
Timo