09-01-2021, 16:53 PM
Vähestestel tekib silmade ette pilt nn. Naiste-Jawast, mille sadulasse saavad neiud seelikuga istuda ilma koera kombel jalga kergitamata. Tegemist siis Jawa 50 variandiga 555, aastast 1961. Ja et oleks kõik ausalt ära räägitud, siis tõesti pistis jõuluvana mulle paki dokumente pihku ja palus kingikotist välja võtta üsnagi komplektse sõiduriista. Teises kingipakis leidusid veel mõned puuduolevad või vahetamist vajavad varuosad. Ainuke pilt saigi tehtud otse esimese emotsiooniga, sest kohe sai hakatud talle "sisse vaatama".
Nüüd siis ajaloost juurte tasandil. Olin varateismeline ja mootoritega sõiduriistad hakkasid huvi pakkuma. tuttavad külapoisid sõitsid juba sääreväristajatega, kuid mina polnud isegi proovida saanud. Mäletan, et mangusin ühelt tuttavalt proovisõitu edutult, kuid paar päeva hiljem külapeo ajal see sõiduriist varastati. Hommikuse une katkestasid kannaatanute koputused uksele ja hakati aru pärima. Minul ei olnud selle vargusega mingit pistmist peale selle, et olin põgusalt pidu väisanud. Küllap isa taipas, et on tulud kätte aeg pojale tehnika hooldust ja remonti õpetada ja niii soetaski isa kasutatud Jawa 50. Ikkagi kickstart ja jalgkäigud, mitte mingi sääreväristaja! Kuna sellise sõiduriistaga kärutamiseks pidid juhiload olema, siis sooritas isa ka juhieksami ja soetas Salvo munakoore. Minu territooriumiks jäi külavahe ja ümbruskonna metsateed. Tehniliste probleemide tekkides tuli õppida ise neid lahendama. Keevitustöid käisin tegemas kohalikus töökojas, millest inspireertuna olen võtnud kasutajanimele lühendi MTJ. Varuosi ostsin tollasest Motopoest Tallinnas Pikalt tänavalt.
Saadud kogemuse tulemusena läksin sügisel Tallinna Pioneeridepalee auto-motoringi. Tollased noortekardid olidki ehitatud nende Jawade mootoritega. Mingil ajal jäin ringist kõrvale, sest sügisesel registreerimisel ei olnnud enam vabu kohti. Klassivennad, kes olid agaramad ja tublid, sõitsivad pärast kaheksanda klassi lõppu võistlustele juba Saksamaale (ikka sellesse idapoolsesse). Eks tegi ikka kadedaks küll ja meeles siiani.
Kui kaaslase hakkasid endale tõelisi Jawasid ostma ja lubasi taotlema, olin mina oma sõidihimu piisavalt saanud rahuldada. Ma ei viitsinud endale isegi lube teha. Load tegin palju hiljem, kui autojuhilubade olemasolu korral piisas ainult sõidueksamist.
Huvi selle sõiduriista vastu kadus kuskil perekonna tekkimise paiku, kuigi ka enda abikaasat olen saanud sellega sõidutada. Asemele tulid autod ja nende hooldamise ja remondiga seonduv.
Naiste-Jawa jäi maakoju, kus nooremad sugulased sellega sõita proovisid. Mingil ajal, kui aiatööriistade ehitamine oli hädavajalik, võttis isa sõidukilt mootori maha. Tööriista sellest enam ei tulnud, kuid ühe Kuldse Börsi kuulutuse peale pakkusin jäänukeid ühele Viljandimaa vanatehnikahuvilisele. Seega suurem osa läks uuskasutusse. Hiljem leitud varuosad viisin külakostiks Vana-Kolga Tsiklitalli, sest nendel oli siis ühe analoogse sõiduki taastamine pooleli. Hiljem leidsi veel üles bensiinipaagi, mille pärandasin motomatkajast sõbrale.
Nagu selgub, ei olnud mul siis veel mingit vanatehnika haigust tulnud, aga ma mäletan hästi seda päeva, kui üks tuttav vanapapi jutu sees poetas, et temal on kuuris vana Volga. Sellega olin saanud viirusest tabatud ja töökotta saivad lohistatud esimesed Volgad. Päris palju suvesid on nende vanasõidukitega ka üritustel kärutatud. Lõpuks tekkis nostalgiline visioon, et kodus võiks olla mälestuseks ka üks väike Jawa. Jagasin oma unistust ka sõpradega ja unistus täituski.
Esimeseks ettevõtmiseks oli mootorisse tuli saada. Avastasin, et sõiduk oli vist kuskil räästa all pikalt seisnud, sest paak oli seest krobeliseks roostetanud. Seega käivitamine toimus lehtri ja vooliku abil. Proovides selgus, et ka karbuss oli vett ja sodi täis. Peale puhastamist käivitus edukalt. Praeguseks on sõiduriistalt eemaldatud katteplekid ja alustatud hilisema värvkatte eemaldamist.
Enda üllatuseks avastasin, et sisuliselt kõik vajaminevad osad on Tšehhis või Slovakkias saadaval. Nimekirja olen koostanud, kuid tellimiseni pole veel jõudnud, ikkagi aastavahetus.
Nüüd siis ajaloost juurte tasandil. Olin varateismeline ja mootoritega sõiduriistad hakkasid huvi pakkuma. tuttavad külapoisid sõitsid juba sääreväristajatega, kuid mina polnud isegi proovida saanud. Mäletan, et mangusin ühelt tuttavalt proovisõitu edutult, kuid paar päeva hiljem külapeo ajal see sõiduriist varastati. Hommikuse une katkestasid kannaatanute koputused uksele ja hakati aru pärima. Minul ei olnud selle vargusega mingit pistmist peale selle, et olin põgusalt pidu väisanud. Küllap isa taipas, et on tulud kätte aeg pojale tehnika hooldust ja remonti õpetada ja niii soetaski isa kasutatud Jawa 50. Ikkagi kickstart ja jalgkäigud, mitte mingi sääreväristaja! Kuna sellise sõiduriistaga kärutamiseks pidid juhiload olema, siis sooritas isa ka juhieksami ja soetas Salvo munakoore. Minu territooriumiks jäi külavahe ja ümbruskonna metsateed. Tehniliste probleemide tekkides tuli õppida ise neid lahendama. Keevitustöid käisin tegemas kohalikus töökojas, millest inspireertuna olen võtnud kasutajanimele lühendi MTJ. Varuosi ostsin tollasest Motopoest Tallinnas Pikalt tänavalt.
Saadud kogemuse tulemusena läksin sügisel Tallinna Pioneeridepalee auto-motoringi. Tollased noortekardid olidki ehitatud nende Jawade mootoritega. Mingil ajal jäin ringist kõrvale, sest sügisesel registreerimisel ei olnnud enam vabu kohti. Klassivennad, kes olid agaramad ja tublid, sõitsivad pärast kaheksanda klassi lõppu võistlustele juba Saksamaale (ikka sellesse idapoolsesse). Eks tegi ikka kadedaks küll ja meeles siiani.
Kui kaaslase hakkasid endale tõelisi Jawasid ostma ja lubasi taotlema, olin mina oma sõidihimu piisavalt saanud rahuldada. Ma ei viitsinud endale isegi lube teha. Load tegin palju hiljem, kui autojuhilubade olemasolu korral piisas ainult sõidueksamist.
Huvi selle sõiduriista vastu kadus kuskil perekonna tekkimise paiku, kuigi ka enda abikaasat olen saanud sellega sõidutada. Asemele tulid autod ja nende hooldamise ja remondiga seonduv.
Naiste-Jawa jäi maakoju, kus nooremad sugulased sellega sõita proovisid. Mingil ajal, kui aiatööriistade ehitamine oli hädavajalik, võttis isa sõidukilt mootori maha. Tööriista sellest enam ei tulnud, kuid ühe Kuldse Börsi kuulutuse peale pakkusin jäänukeid ühele Viljandimaa vanatehnikahuvilisele. Seega suurem osa läks uuskasutusse. Hiljem leitud varuosad viisin külakostiks Vana-Kolga Tsiklitalli, sest nendel oli siis ühe analoogse sõiduki taastamine pooleli. Hiljem leidsi veel üles bensiinipaagi, mille pärandasin motomatkajast sõbrale.
Nagu selgub, ei olnud mul siis veel mingit vanatehnika haigust tulnud, aga ma mäletan hästi seda päeva, kui üks tuttav vanapapi jutu sees poetas, et temal on kuuris vana Volga. Sellega olin saanud viirusest tabatud ja töökotta saivad lohistatud esimesed Volgad. Päris palju suvesid on nende vanasõidukitega ka üritustel kärutatud. Lõpuks tekkis nostalgiline visioon, et kodus võiks olla mälestuseks ka üks väike Jawa. Jagasin oma unistust ka sõpradega ja unistus täituski.
Esimeseks ettevõtmiseks oli mootorisse tuli saada. Avastasin, et sõiduk oli vist kuskil räästa all pikalt seisnud, sest paak oli seest krobeliseks roostetanud. Seega käivitamine toimus lehtri ja vooliku abil. Proovides selgus, et ka karbuss oli vett ja sodi täis. Peale puhastamist käivitus edukalt. Praeguseks on sõiduriistalt eemaldatud katteplekid ja alustatud hilisema värvkatte eemaldamist.
Enda üllatuseks avastasin, et sisuliselt kõik vajaminevad osad on Tšehhis või Slovakkias saadaval. Nimekirja olen koostanud, kuid tellimiseni pole veel jõudnud, ikkagi aastavahetus.