23-08-2002, 15:00 PM
Eesti Ekspress 06. juuli 2000
--------------------------------------------------------------------------------
TOOMAS VABAMäE
ESTFIELD:
Paistab pildil suuremana. Tegelikkuses on auto vaid 106 sentimeetrit kõrge.
EESTI ASI Tartus on valmis saanud esimene Eestis ehitatud Lotus Seveni koopia.
Estfield jõudis ringrajale
Toomas Vabamäe
--------------------------------------------------------------------------------
toomas.vabamae@ekspress.ee
Eestis ei ehitata just palju autosid. Estonia vormelid on vast tuntuimad. Kuid entusiaste leidub mujalgi. Tartu mees Valter Teppan nägi paari aasta eest esmakordselt inglise sportautot Westfield legendaarse Lotus Seveni moodsat varianti. Kuid selle hind oli ligi 600 000 krooni.
Sama autot aga saab ehitada tunduvalt odavamalt. Piisab 250 inglise naelast (umbes 6500 krooni), kui uskuda raamatu \"Kuidas ehitada sportauto 250 naela eest\" autorit Ron Championi. Champion nimetab oma idee järgi ehitatud autosid nimega \"Locost\" see on viide nende madalale hinnale (low cost). Teppan võttsiki Championi raamatu aluseks ja hakkas talvel oma versiooni ehitama. Eesmärgiks seadis ta odava ringrajaauto loomise, mis oleks piisavalt kiire ja pakuks sõidumõnu.
Iste kümme sentimeetrit maapinnast
Millalgi jaanipäeva eel andis Teppan teada, et auto on sõiduvalmis. Leppisime kokku, et juuli esimesel nädalavahetusel teeme Raadi lennuvälja ringrajal proovi.
Kokkulepitud pühapäeva hommikul ladistab vihma. Keskhommikul helistab Teppan ja uurib, ega ma ometi sõidumõtteid maha pole matnud. Muidugi mitte: minu pärast võiks ka lumetorm tulla.
Pärastlõunaks on lennuvälja betoonrada juba peaaegu kuiv, aga peagi hakkab jälle tibutama. Panen kiivri pähe ja ronin masinasse. Rihmad tõmmatakse kinni ja auto lükatakse katuse alla saju lõppu ootama. Nüüd on aega pisut ringi vaadata.
Väga veider tunne on istuda \"päris\" autos vaevalt kümne sentimeetri kõrgusel maapinnast. Vormelilt pärit iste pakub küll head tuge, kuid selle servad on kõvad ja iste minu jaoks liiga ees. Jalaruum pedaalide ümber on nii napp, et ainult võidusõidusaabastes jalgadega saab seal kiireid ja täpseid liigutusi teha.
Nagu vormelis
Vihm ei taha kuidagi lõppeda ja kella vaatav Teppan teatab: \"Kell kaks lähed rajale. Nagu Schumacher Magny-Cours\'is.\" Nii lähebki. Punkt kell kaks käivitan mootori. Esimesel paigaltvõtul sureb mootor peaaegu välja sidur on väga äkiline.
Esimesed ringid läbin ettevaatlikult mul pole õrna aimugi, mida masinalt oodata. Kuid auto on üllatavalt taltsas. Mootor pole just kõige paremini hääles, kuid õiges pööretevahemikus veab suurepäraselt ja ei reageeri liiga äkiliselt. Rool võiks kiirem olla, väikesed külglibisemised aga saab vaevata korrigeerida. Vedrustus vajab veel timmimist tugeval pidurdamisel hakkab auto tagaosa üles-alla karglema.
Paar ringi läbitud, julgen juba kõvemini gaasi vajutada. Stardisirge lõpus hakkan tundma, kuidas sõidutuul pead tahapoole veab (tuuleklaasi ju pole). Viskan pilgu spidomeetrile osuti väreleb 150 peal. Huvitav, kuidas vormelipiloodid kaks korda suurema kiiruse juures pead paigal suudavad hoida?
Kurvitrajektoori saab tänu peaaegu katmata esiratastele väga täpselt valida. Pole mingi probleem sajakilomeetrise tunnikiirusega liikuv auto rehvivirnast vaid kümnekonna sentimeetri kauguselt mööda juhtida. See-eest lendab vesi ratta alt otse juhile näkku. Paari ringi järel on mul kogu vasak külg läbi ligunenud ja küünarnukk vastu kokpitiserva valusaks taotud.
Estfield annab lootust
Proovin siin-seal ka külge libistada, ise silmanurgast jälgides, et betoonplokid ja rehvivirnad liiga lähedal poleks. Pole midagi tobedamat, kui uhiuus sõiduriist esimesel proovisõidul ära lõhkuda. Paaril korral ähvardab auto käest minna, kuid rooli vastu pöörates ja gaasi järgi lastes saan masina taas kontrolli alla. Libedal betoonil püsib masin siiski üllatavalt hästi poolesaja aasta vanune Seveni kontseptsioon töötab ka 21. sajandil.
Lõpuks SEE ikkagi juhtub auto veab külje nii kõvasti ette, et mingid vastumeetmed enam ei aita. \"Ainult mitte rehvivirna!\" käib mõte peast läbi. Vajutan siduri ja piduri põhja ning ootan, kuidas piruetitamine lõpeb. Lõpeb hästi auto jääb seisma nina sõidusuunas ja mootor käib. Lükkan esimese käigu sisse ja sõidan varju alla. Alustuseks aitab väheke viimistlemist ja \"Estfieldist\" saab väga vihane sõiduriist.
--------------------------------------------------------------------------------
Copyright ©1995-2000 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre
--------------------------------------------------------------------------------
TOOMAS VABAMäE
ESTFIELD:
Paistab pildil suuremana. Tegelikkuses on auto vaid 106 sentimeetrit kõrge.
EESTI ASI Tartus on valmis saanud esimene Eestis ehitatud Lotus Seveni koopia.
Estfield jõudis ringrajale
Toomas Vabamäe
--------------------------------------------------------------------------------
toomas.vabamae@ekspress.ee
Eestis ei ehitata just palju autosid. Estonia vormelid on vast tuntuimad. Kuid entusiaste leidub mujalgi. Tartu mees Valter Teppan nägi paari aasta eest esmakordselt inglise sportautot Westfield legendaarse Lotus Seveni moodsat varianti. Kuid selle hind oli ligi 600 000 krooni.
Sama autot aga saab ehitada tunduvalt odavamalt. Piisab 250 inglise naelast (umbes 6500 krooni), kui uskuda raamatu \"Kuidas ehitada sportauto 250 naela eest\" autorit Ron Championi. Champion nimetab oma idee järgi ehitatud autosid nimega \"Locost\" see on viide nende madalale hinnale (low cost). Teppan võttsiki Championi raamatu aluseks ja hakkas talvel oma versiooni ehitama. Eesmärgiks seadis ta odava ringrajaauto loomise, mis oleks piisavalt kiire ja pakuks sõidumõnu.
Iste kümme sentimeetrit maapinnast
Millalgi jaanipäeva eel andis Teppan teada, et auto on sõiduvalmis. Leppisime kokku, et juuli esimesel nädalavahetusel teeme Raadi lennuvälja ringrajal proovi.
Kokkulepitud pühapäeva hommikul ladistab vihma. Keskhommikul helistab Teppan ja uurib, ega ma ometi sõidumõtteid maha pole matnud. Muidugi mitte: minu pärast võiks ka lumetorm tulla.
Pärastlõunaks on lennuvälja betoonrada juba peaaegu kuiv, aga peagi hakkab jälle tibutama. Panen kiivri pähe ja ronin masinasse. Rihmad tõmmatakse kinni ja auto lükatakse katuse alla saju lõppu ootama. Nüüd on aega pisut ringi vaadata.
Väga veider tunne on istuda \"päris\" autos vaevalt kümne sentimeetri kõrgusel maapinnast. Vormelilt pärit iste pakub küll head tuge, kuid selle servad on kõvad ja iste minu jaoks liiga ees. Jalaruum pedaalide ümber on nii napp, et ainult võidusõidusaabastes jalgadega saab seal kiireid ja täpseid liigutusi teha.
Nagu vormelis
Vihm ei taha kuidagi lõppeda ja kella vaatav Teppan teatab: \"Kell kaks lähed rajale. Nagu Schumacher Magny-Cours\'is.\" Nii lähebki. Punkt kell kaks käivitan mootori. Esimesel paigaltvõtul sureb mootor peaaegu välja sidur on väga äkiline.
Esimesed ringid läbin ettevaatlikult mul pole õrna aimugi, mida masinalt oodata. Kuid auto on üllatavalt taltsas. Mootor pole just kõige paremini hääles, kuid õiges pööretevahemikus veab suurepäraselt ja ei reageeri liiga äkiliselt. Rool võiks kiirem olla, väikesed külglibisemised aga saab vaevata korrigeerida. Vedrustus vajab veel timmimist tugeval pidurdamisel hakkab auto tagaosa üles-alla karglema.
Paar ringi läbitud, julgen juba kõvemini gaasi vajutada. Stardisirge lõpus hakkan tundma, kuidas sõidutuul pead tahapoole veab (tuuleklaasi ju pole). Viskan pilgu spidomeetrile osuti väreleb 150 peal. Huvitav, kuidas vormelipiloodid kaks korda suurema kiiruse juures pead paigal suudavad hoida?
Kurvitrajektoori saab tänu peaaegu katmata esiratastele väga täpselt valida. Pole mingi probleem sajakilomeetrise tunnikiirusega liikuv auto rehvivirnast vaid kümnekonna sentimeetri kauguselt mööda juhtida. See-eest lendab vesi ratta alt otse juhile näkku. Paari ringi järel on mul kogu vasak külg läbi ligunenud ja küünarnukk vastu kokpitiserva valusaks taotud.
Estfield annab lootust
Proovin siin-seal ka külge libistada, ise silmanurgast jälgides, et betoonplokid ja rehvivirnad liiga lähedal poleks. Pole midagi tobedamat, kui uhiuus sõiduriist esimesel proovisõidul ära lõhkuda. Paaril korral ähvardab auto käest minna, kuid rooli vastu pöörates ja gaasi järgi lastes saan masina taas kontrolli alla. Libedal betoonil püsib masin siiski üllatavalt hästi poolesaja aasta vanune Seveni kontseptsioon töötab ka 21. sajandil.
Lõpuks SEE ikkagi juhtub auto veab külje nii kõvasti ette, et mingid vastumeetmed enam ei aita. \"Ainult mitte rehvivirna!\" käib mõte peast läbi. Vajutan siduri ja piduri põhja ning ootan, kuidas piruetitamine lõpeb. Lõpeb hästi auto jääb seisma nina sõidusuunas ja mootor käib. Lükkan esimese käigu sisse ja sõidan varju alla. Alustuseks aitab väheke viimistlemist ja \"Estfieldist\" saab väga vihane sõiduriist.
--------------------------------------------------------------------------------
Copyright ©1995-2000 Eesti Ekspress™, Kujundus Remy Tiitre
Lihtsalt üks miljonist arvamusest