10-04-2021, 08:44 AM
Puhka rahus, Agu! Kaastunne lähedastele ja sõpradele.
Agu tundis-teadis iga vanatehnikaharrastaja, kes sai selle pisiku juba eelmise riigikorra ajal. Vanamootorrataste harrastajatele oi ta kahtlemata tuttavam. Koobid oli eelmise sajandi lõpul Võrumaa tõenäoliselt kuulsamad vanatehnikud - isa Aleksander ning vennad Raimo ja Agu. Siiani käib mõne masinaga kaasas legend, et see on Koobi käest pärit. Sageli juba on ununenud, et kelle neist, aga see polegi enam tähtis. Nooremate harrastajate - nii inimese kui harrastatava tehnika vanuse poolest - jaoks võis side olla jäänud nõrgemaks, aga Agu oli see, kes hakkas silma igal kokkutulekul. Mõni oskab olla taustal märkamatu, teise kohalolekut on võimatu mitte märgata.
Olgu kuitahes vana Agu rihmaveoga Wanderer - see ratas on meie oma ajalugu, ta on vanim sõitev Eesti ajalooga mootorratas ja sobib järeltulevatele põlvedele näidata. Olgu kiidetud Agu, kes seda vaatamata ohtratele pakkumistele siiski hoidis ja Eestimaalt lahkuda ei lasknud. Loodan, et pärijad leiavad sellele samuti auväärse koha oma kodus, mõnes Eesti muuseumis või sellise harrastaja käes, kes hoiab seda kui Eesti automoto-ajaloo reliikviat. Ja et see ratas ikka avalikkuse ette ka vahel satub. Maanteemuuseum, kus see veel sügisel seisis, on igati vääriline koht.
Mis puutub kassi muresse inimese mälestuse jäädvustamisel, siis saan kinnitada, et Tallinn-Harju piirkonnas on suulistes vestlustes Agu ootamatut lahkumist räägitud - on pead vangutatud, küsitud miks? ja kuidas?. Paraku on uudis värske ning Agut paremini tundvad inimesed ei ole virtuaalses maailmas kirjamehed. Ja üldse on eestlane sellises olukorras pigem vaikne ohkaja kui kõvahäälne halaja. Ega sellest kaotusvalu väiksem ole.
Igatahes räägitakse toredaid lugusid kohtumistest Aguga ning läbielatud seiklustest vana tehnikamehega. Unic-Moto aastakoosolekul tõustakse kindlasti mälestusseisakuks püsti ning paljudel on kahju, et praeguses olukorras jääb muldasängitamisele minemata.
Aitäh ksf! Aspelundile teavitamast ja teisest Eestimaa nurgast kurbade uudiste jagamise eest.
Vanatehnikakogukond jääb Agu mäletama
Agu tundis-teadis iga vanatehnikaharrastaja, kes sai selle pisiku juba eelmise riigikorra ajal. Vanamootorrataste harrastajatele oi ta kahtlemata tuttavam. Koobid oli eelmise sajandi lõpul Võrumaa tõenäoliselt kuulsamad vanatehnikud - isa Aleksander ning vennad Raimo ja Agu. Siiani käib mõne masinaga kaasas legend, et see on Koobi käest pärit. Sageli juba on ununenud, et kelle neist, aga see polegi enam tähtis. Nooremate harrastajate - nii inimese kui harrastatava tehnika vanuse poolest - jaoks võis side olla jäänud nõrgemaks, aga Agu oli see, kes hakkas silma igal kokkutulekul. Mõni oskab olla taustal märkamatu, teise kohalolekut on võimatu mitte märgata.
Olgu kuitahes vana Agu rihmaveoga Wanderer - see ratas on meie oma ajalugu, ta on vanim sõitev Eesti ajalooga mootorratas ja sobib järeltulevatele põlvedele näidata. Olgu kiidetud Agu, kes seda vaatamata ohtratele pakkumistele siiski hoidis ja Eestimaalt lahkuda ei lasknud. Loodan, et pärijad leiavad sellele samuti auväärse koha oma kodus, mõnes Eesti muuseumis või sellise harrastaja käes, kes hoiab seda kui Eesti automoto-ajaloo reliikviat. Ja et see ratas ikka avalikkuse ette ka vahel satub. Maanteemuuseum, kus see veel sügisel seisis, on igati vääriline koht.
Mis puutub kassi muresse inimese mälestuse jäädvustamisel, siis saan kinnitada, et Tallinn-Harju piirkonnas on suulistes vestlustes Agu ootamatut lahkumist räägitud - on pead vangutatud, küsitud miks? ja kuidas?. Paraku on uudis värske ning Agut paremini tundvad inimesed ei ole virtuaalses maailmas kirjamehed. Ja üldse on eestlane sellises olukorras pigem vaikne ohkaja kui kõvahäälne halaja. Ega sellest kaotusvalu väiksem ole.
Igatahes räägitakse toredaid lugusid kohtumistest Aguga ning läbielatud seiklustest vana tehnikamehega. Unic-Moto aastakoosolekul tõustakse kindlasti mälestusseisakuks püsti ning paljudel on kahju, et praeguses olukorras jääb muldasängitamisele minemata.
Aitäh ksf! Aspelundile teavitamast ja teisest Eestimaa nurgast kurbade uudiste jagamise eest.
Vanatehnikakogukond jääb Agu mäletama