24-05-2021, 15:14 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 24-05-2021, 15:30 PM ja muutjaks oli isandpauk.)
Paak, originaalis Dnepri paak, oli modifitseeritud Jawa kinnituste järgi. Selle paagi kasutamise põhjus oli selles, et Dnepri paak oli mõned liitrid suurem ning sellele oli paigaldatud ka teine kraan, teisele küljele. Nii sai kaugemale sõita ilma tankimata ning bensiini tuli peale ühtlasemalt. Kuna paagiga koos leidsin ühe paagikorgi, mis osutus M72 omaks, sai hangitud uus samasugune korraliku kroomkattega kork. Seda korki kasutati vist seetõttu, et see oli madalam, kui Dnepri originaal. Mäletan, et matkale minnes käis paagi peale kummiriba, milles oli korgi auk sees ja seal otsas paagikott.
Pakiraam ja kastid aitas korda teha üks hea sõber, kuna ta tahtis ka selles protsessis kaasa lüüa. Kastid käisid liivapritsist läbi ning seejärel värviti pulbriga (kogemata) tibukollaseks. Lisaks unustati kastid korralikult puhastada, mistõttu oli paljudes kohtades liiv värviga segatud.
Kastid läksid uuesti puhastusse ja siis tuli ikkagi tavaline ja VALGE värv ning seekord veidi paremini. Kastid ise oli kunagi tehtud või teha lastud ja kas juhuse tahtel või kogemata sellised, et täpselt kast klaaspudelis õlut mahtus tihedalt kasti põhja. Nii täpselt, et midagi katki ei loksunud. Kasti kaaned olid ilmselt tehtud roostevabast terasest, tõenäoliselt Muhu kalatööstuse materjalidest, kus üks pundis olnud mootorrattur töötas. Kaante pind said traatkettaga ühtlaselt töödeldud ja valmis nad olidki.
Mõned musta värvi detailid pidime üle värvima, ning musta värvi tooni saime ühelt hästisäilinud spidomeetri kinnituse alumiselt küljelt. Selgus, et värv raisk, polegi päris must. Segati jälle mingi kompott kokku.
Vahepeal sai mootor spetsialistide tasakaalustatud vända kõhtu, silindrid said puuritud ja liivapritsitud ning uued kolvid-rõngad ka loomulikult. Silindrite värvimiseks kasutasin tiikkurila ahjuvärvi. Oi krt kus see alles haises aga tulemus sai väga hea. Silindripead ja karter said puhastatud aga mingit värvi neile selga ei pandud. Musta numbri komisjonis saan kindlasti selle eest miinuspunkte aga kuna ma oma isa kordagi mootorit värvimas ei olnud näinud ja endalgi usk sellesse puudus, siis nii ta läks.
Õhupuhasti korpused sai koostatud olemasolevatest juppidest, õnneks mingi 5-6 kosu abil saime mõlemale masinale terved kosud kokku.
Punase värvitooni saime ühelt varudes olnud paagilt, mille külgmise "Jawa" sildi all oli originaaltoon kenasti säilinud. Jupid värviti ära ja nagu selgus - värviga oli koonerdatud. Paljudes kohtades paistis valge krunt välja, mis tegi kirsipunasest hoopis roosa. See oli muidugi litakas otse kahe silma vahele, kuna masinad pidid olema valmis nädala pärast. Tehti kõik uuesti ja seekord märksa paremini. Kusjuures pahtlit said ainult paak ja tagaporilaud. Kukkumisraudade vahele käivad plekid jätsin täpselt nii nagu nad olid - igast asendist kõverad ja mõlkis. Mõtlesin et kui mul isa neid sirgeks ei viitsinud peksta, siis järelikult lõppkiirusele ei mõju ja välja ei paista.
Üks hetk oligi kodus selline vaatepilt:
Pakiraam ja kastid aitas korda teha üks hea sõber, kuna ta tahtis ka selles protsessis kaasa lüüa. Kastid käisid liivapritsist läbi ning seejärel värviti pulbriga (kogemata) tibukollaseks. Lisaks unustati kastid korralikult puhastada, mistõttu oli paljudes kohtades liiv värviga segatud.
Kastid läksid uuesti puhastusse ja siis tuli ikkagi tavaline ja VALGE värv ning seekord veidi paremini. Kastid ise oli kunagi tehtud või teha lastud ja kas juhuse tahtel või kogemata sellised, et täpselt kast klaaspudelis õlut mahtus tihedalt kasti põhja. Nii täpselt, et midagi katki ei loksunud. Kasti kaaned olid ilmselt tehtud roostevabast terasest, tõenäoliselt Muhu kalatööstuse materjalidest, kus üks pundis olnud mootorrattur töötas. Kaante pind said traatkettaga ühtlaselt töödeldud ja valmis nad olidki.
Mõned musta värvi detailid pidime üle värvima, ning musta värvi tooni saime ühelt hästisäilinud spidomeetri kinnituse alumiselt küljelt. Selgus, et värv raisk, polegi päris must. Segati jälle mingi kompott kokku.
Vahepeal sai mootor spetsialistide tasakaalustatud vända kõhtu, silindrid said puuritud ja liivapritsitud ning uued kolvid-rõngad ka loomulikult. Silindrite värvimiseks kasutasin tiikkurila ahjuvärvi. Oi krt kus see alles haises aga tulemus sai väga hea. Silindripead ja karter said puhastatud aga mingit värvi neile selga ei pandud. Musta numbri komisjonis saan kindlasti selle eest miinuspunkte aga kuna ma oma isa kordagi mootorit värvimas ei olnud näinud ja endalgi usk sellesse puudus, siis nii ta läks.
Õhupuhasti korpused sai koostatud olemasolevatest juppidest, õnneks mingi 5-6 kosu abil saime mõlemale masinale terved kosud kokku.
Punase värvitooni saime ühelt varudes olnud paagilt, mille külgmise "Jawa" sildi all oli originaaltoon kenasti säilinud. Jupid värviti ära ja nagu selgus - värviga oli koonerdatud. Paljudes kohtades paistis valge krunt välja, mis tegi kirsipunasest hoopis roosa. See oli muidugi litakas otse kahe silma vahele, kuna masinad pidid olema valmis nädala pärast. Tehti kõik uuesti ja seekord märksa paremini. Kusjuures pahtlit said ainult paak ja tagaporilaud. Kukkumisraudade vahele käivad plekid jätsin täpselt nii nagu nad olid - igast asendist kõverad ja mõlkis. Mõtlesin et kui mul isa neid sirgeks ei viitsinud peksta, siis järelikult lõppkiirusele ei mõju ja välja ei paista.
Üks hetk oligi kodus selline vaatepilt:
Maasturite hankimist Ukraina sõjaväele ja nende remonti meie Põhja-Tallinna töökojas saad toetada läbi Toeta Ukrainat MTÜ a/a EE387700771008885941. Selgitusse maastur Ukraina kaitseväele.