[Raudpats]

Arvuti ei lase eelmist posti edasi kirjutada, jätkan siis siin. Seoses Jumalaga tuleb meelde lugu, kuidas kaks munka hakkasid minema pardijahile ja üks nunn tahtis vägisi kaasa tulla. Mungad ei tahtnud teda kaasa võtta aga suure kauplemise peale ikkagi võtsid selle kaubaga, et nunn istub vaikselt ja ei sega jahti. Isusid siis varitsuses ja esimene munk laskis pardi. Pani vaikides püssi maha ja läks pardile järgi üle vee. Tuli tagasi, istus maha ja jäi ootama. Siis laskis teine munk pardi, see kukkus ka poolde järve. Teine munk tõusis, läks üle vee ja tõi pardi ära. Seejärel laskis nunn pardi. Pani püssi maha ja läks pardi järgi. Jõudis peaaegu kohale, aga siis vajus vee alla ja uppus ära. Peale pikka vaikust ütles esimene munk: " Jah, usk oli tal päris kõva". Ja teine munk lisas :" Usust ei ole kasu, kui ei tea, kus veealused kivid asuvad."

Nende riistakastidega on ka sarnane situatsioon. Kui usk on kõva ja südametunnistus puhas, siis ilmselt kinnitada ei ole vaja. Teades ennast, ma pigem keevitaks mõlemalt poolt ja lisaks paneks ka poltidega.