[Janka]

Ei olnud mul mingisuguseid kokkupuuteid noil päevil nõukogude sõduritega.
Seega pole mul kangelastegudest täna midagi kekutada veel vähem neile tempudele midagi juurde lisada. Elasin tol ajal Viljandis, töötasin ja ootasin oma esimese lapse sündi, sest tähtajani olid jäänud loetud nädalad. Endamisi lootsin vaid, et ta sünnib siiski vabasse, meie oma riiki.

Küll aga riputan siia välja ühe kirjatüki, mis valmis umbes poolteist aastat '91. aasta augustikuu putšipäevist  varem. 
Ei oskanud ma tol ajal noid suure riigi jalas olevate saabaste nööriotsakesi veel kokku sõlmida, aga hiljem, kui kael juba kandma hakkas ja maailma pilt avardus, jõudsin mingisugusele arusaamisele, et võimalik, et see august '91 oli lihtsalt uus, pisut õnnestunum katse meid, balti riikide rahvaid, korrale kutsuda.
Tegemist on mu tulevaste laste emale saadetud sõnumiga. Alguses ja lõpus osa tekstist digitaliseerimise käigus otse loomulikult eemaldatud.
Sellist kammaijaad polnud Adaži 01398 väeosas terve ajaloo jooksul veel nähtud, sestap seik tähelepanu ärataski ja pastakat haarama sundis.

         

Õnneks kõik piirduski kolme või nelja päevase ootamisega ja tegudeni ses veebruaris ei jõutud