21-08-2021, 10:09 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 21-08-2021, 10:44 AM ja muutjaks oli robvill.)
Kiiduväärt teemaalgatus.
Praegustes meenutustes mis meediakanalites on avaldatud paneb imestama kuidas inimesed räägivad sellest et nad sõitsid autodega sinna ja tänna ja hoidsid sündmustel silma peal. Nomaeitea. Mäletan et tol ajal kehtisid tavainimesele bensiinilimiidid: ühe sõiduauto kohta anti 20 liitrit kuus ja ühe mootorratta kohta 5 liitrit kuus. Tankimised kirjutati masina passi sisse. Kas mingid kütuselimiidid kehtisid ka diislile, seda ei tea. Eraisikute käsutuses diiselmootoriga sõiduvahendeid eriti ei olnud. Ja ega seda bensiini siis tanklates vabalt saada polnud. Ikka pidi peale passima või õigel ajal õigesse kohta trehvama.
Ühesõnaga oligi nii, et ema oli ostnud aastakese varem ühe töökaaslase käest 82' aasta Ziguli, veel rublaaja lõpus. 21 tuh rubla maksis ja ega päris raske oli müüjat veenda oma varast loobuma. Meil seisis see raha pakkidena magamistoas kapi peal kilekoti sees ja kaotas iga päevaga väärtust. Õite nukker seis oli aga no läks õnneks.
Ja niisiis 20.aug 1991 hommikupoolikul me hakkasime sõitma maalt Rapla kandist Tallinna poole kus toona elasime, mina nolk kevadel load saanu roolis. Paagis piisas kütust Tallinna jõudmiseks aga sellega oleks ka kõik olnud. Sõitsime Rapla tanklast läbi, seal mitte tilkagi. Siis võtsime riski ja sõitsime edasi Märjamaa poole, äkki trehvab. Ei läinud õnneks, ka seal mitte tilkagi. Raadio autos mängis, täpselt ei mäleta mis juttu sealt tuli aga no putshivärk oli juba teada ning ikka võbelus sees et mis saama hakkab. Jõuame Laagrisse, seal tankla juures kaks pikka autosaba kõrvuti. Selge pilt, lootust on et midagi antakse! Võtsimegi sappa ja seal sabas me seisime kuni hämarate öötundideni. Järjekord oli pikk, raudteeülesõiduni välja ja edenes väga visalt. Ilm oli ilus, kõigis autodes raadiod mängisid ja kui poleks olnud reportaaze sündmustest Tallinnas siis oleks kõik kena olnud. Aga inimesed olid ühtaegu nii rõõmsad kui närvis. Kõik kes bensiini kätte said lubasid joonelt teletorni juurde või Toompeale kohale sõita. Õhtu edenedes sai kellegil küll aku tühjaks või kütus paagist sootuks otsa, neid sai siis rahva ühisel jõul järjekorras edasi liigutatud. Vahepeal levisid järjekorras seisjate hulgas kuuldused, et soomuskolonn mis teletorni juurest lahkus on otsa ümber pööranud ja liigub uuesti linna sisse. See muidugi ei osutunud tõeks aga tegi tunde kehvemaks et mis nüüd saab. Lõpuks õnneks ei saanudki midagi, peale keskööd saime tangitud ning sõitsime edasi Tallinna. Lillekülast kus elasime, rohkem kesklinna poole ei läinud, tänavatel oli näha inimesi kes liikusid linnasüdamest eemale ja Mustamäe poole, küllap nad koju siirdusid. Mingeid intsidente ei märganud. Järgmisel hommikul ärgates olime juba kõik Eesti Vabariigis.
Elagu Eesti!
Praegustes meenutustes mis meediakanalites on avaldatud paneb imestama kuidas inimesed räägivad sellest et nad sõitsid autodega sinna ja tänna ja hoidsid sündmustel silma peal. Nomaeitea. Mäletan et tol ajal kehtisid tavainimesele bensiinilimiidid: ühe sõiduauto kohta anti 20 liitrit kuus ja ühe mootorratta kohta 5 liitrit kuus. Tankimised kirjutati masina passi sisse. Kas mingid kütuselimiidid kehtisid ka diislile, seda ei tea. Eraisikute käsutuses diiselmootoriga sõiduvahendeid eriti ei olnud. Ja ega seda bensiini siis tanklates vabalt saada polnud. Ikka pidi peale passima või õigel ajal õigesse kohta trehvama.
Ühesõnaga oligi nii, et ema oli ostnud aastakese varem ühe töökaaslase käest 82' aasta Ziguli, veel rublaaja lõpus. 21 tuh rubla maksis ja ega päris raske oli müüjat veenda oma varast loobuma. Meil seisis see raha pakkidena magamistoas kapi peal kilekoti sees ja kaotas iga päevaga väärtust. Õite nukker seis oli aga no läks õnneks.
Ja niisiis 20.aug 1991 hommikupoolikul me hakkasime sõitma maalt Rapla kandist Tallinna poole kus toona elasime, mina nolk kevadel load saanu roolis. Paagis piisas kütust Tallinna jõudmiseks aga sellega oleks ka kõik olnud. Sõitsime Rapla tanklast läbi, seal mitte tilkagi. Siis võtsime riski ja sõitsime edasi Märjamaa poole, äkki trehvab. Ei läinud õnneks, ka seal mitte tilkagi. Raadio autos mängis, täpselt ei mäleta mis juttu sealt tuli aga no putshivärk oli juba teada ning ikka võbelus sees et mis saama hakkab. Jõuame Laagrisse, seal tankla juures kaks pikka autosaba kõrvuti. Selge pilt, lootust on et midagi antakse! Võtsimegi sappa ja seal sabas me seisime kuni hämarate öötundideni. Järjekord oli pikk, raudteeülesõiduni välja ja edenes väga visalt. Ilm oli ilus, kõigis autodes raadiod mängisid ja kui poleks olnud reportaaze sündmustest Tallinnas siis oleks kõik kena olnud. Aga inimesed olid ühtaegu nii rõõmsad kui närvis. Kõik kes bensiini kätte said lubasid joonelt teletorni juurde või Toompeale kohale sõita. Õhtu edenedes sai kellegil küll aku tühjaks või kütus paagist sootuks otsa, neid sai siis rahva ühisel jõul järjekorras edasi liigutatud. Vahepeal levisid järjekorras seisjate hulgas kuuldused, et soomuskolonn mis teletorni juurest lahkus on otsa ümber pööranud ja liigub uuesti linna sisse. See muidugi ei osutunud tõeks aga tegi tunde kehvemaks et mis nüüd saab. Lõpuks õnneks ei saanudki midagi, peale keskööd saime tangitud ning sõitsime edasi Tallinna. Lillekülast kus elasime, rohkem kesklinna poole ei läinud, tänavatel oli näha inimesi kes liikusid linnasüdamest eemale ja Mustamäe poole, küllap nad koju siirdusid. Mingeid intsidente ei märganud. Järgmisel hommikul ärgates olime juba kõik Eesti Vabariigis.
Elagu Eesti!