01-11-2021, 21:05 PM
Mina ei mäleta selleaegsetest ostulubadest midagi, seetõttu edastan raamatust loetud mälestusi.
Elas sel õndsal ajal üks tubli varustaja, kes näiteks sebis tuttavale kolhoosile midagi vajalikku. Kolhoos müüs odavalt(3000-4000ruublit) vastu mingi vana uaaziku. Tema viis selle Pihkvasse tuttava sõjaväelase kätte, kes meelehea eest sõjavarude platsi pealt konserveeritud tutika vastu andis. Numbrid löödi ümber, masin läks arvele järjekordse tuttava naisterahva nimele. Kevadel või sügisel, kui meil veel pori laialt levinud, tegid kasvõi koos sellesama naisterahvaga järjekordse ringreisi lõunasse. Reisi lõpus polnud vaja muud, kui auto kuskile suvalise kesk-aasia vennasvabariigi turu parklasse seisma jätta, kui vuntsidega mehed omaalgatuslikku oksjonit korraldama hakkasid. Tavaliselt läks asi kaubaks vähemalt 20000-30000 rubla eest. Nõks oli selles, et auto jäi sinna ja ostja pidi tehingut siia läbi komisjonikaupluse vormistama tulema. Mõlemal olid küll seetõttu riskid üleval, aga kordagi ei juhtunud suuremat jama, sisteem kokkuvõttes toimis. Ei mäletagi täpselt, kuidas ta lõpuks vahele võeti, mängus oli vist üks armukade naisterahvas, kes asjast kuhu vaja ette kandis ja kinni ta läks. Ja hea, et vaid 8 aastat vangimaja anti. Tänada sai loomulikult maailma hummaanseimat kohust, sest vahendatud oli kokkuvõttes oma paarkümmend masinat ja sel ajal algas kõrgeim määr vist 10000 rubla eest riigile kahju tekitamise eest. Väga huvitava elukäiguga inimene oli, tegi ilma ka uue vabariigi ajal.
Elas sel õndsal ajal üks tubli varustaja, kes näiteks sebis tuttavale kolhoosile midagi vajalikku. Kolhoos müüs odavalt(3000-4000ruublit) vastu mingi vana uaaziku. Tema viis selle Pihkvasse tuttava sõjaväelase kätte, kes meelehea eest sõjavarude platsi pealt konserveeritud tutika vastu andis. Numbrid löödi ümber, masin läks arvele järjekordse tuttava naisterahva nimele. Kevadel või sügisel, kui meil veel pori laialt levinud, tegid kasvõi koos sellesama naisterahvaga järjekordse ringreisi lõunasse. Reisi lõpus polnud vaja muud, kui auto kuskile suvalise kesk-aasia vennasvabariigi turu parklasse seisma jätta, kui vuntsidega mehed omaalgatuslikku oksjonit korraldama hakkasid. Tavaliselt läks asi kaubaks vähemalt 20000-30000 rubla eest. Nõks oli selles, et auto jäi sinna ja ostja pidi tehingut siia läbi komisjonikaupluse vormistama tulema. Mõlemal olid küll seetõttu riskid üleval, aga kordagi ei juhtunud suuremat jama, sisteem kokkuvõttes toimis. Ei mäletagi täpselt, kuidas ta lõpuks vahele võeti, mängus oli vist üks armukade naisterahvas, kes asjast kuhu vaja ette kandis ja kinni ta läks. Ja hea, et vaid 8 aastat vangimaja anti. Tänada sai loomulikult maailma hummaanseimat kohust, sest vahendatud oli kokkuvõttes oma paarkümmend masinat ja sel ajal algas kõrgeim määr vist 10000 rubla eest riigile kahju tekitamise eest. Väga huvitava elukäiguga inimene oli, tegi ilma ka uue vabariigi ajal.