23-01-2022, 22:14 PM
Pirnid olid tavalised tagatule pirnid väikse kupliga ja lülituseks oli hästi labane plekitükk mis massi puutus kui õhuklapp üle poole tõmmata.
Pirnid said veel fooliumiga koos peegli taha topitud et soojust jaotada.
Kui jätkata, siis auto sai värvitud, korrosioonitõrje tehtud ja uksed said polstri ning Lada tihendid ja sees läks üsna vaikseks.
Põhjaluuk sai omale poroloni alla ja väljavõtte kang kõrvale teise väikse kangi millest kast alla lasta, kuna kasti lõppu lastes ei jõua ju oma kangiga päästa ja peab heebliga aitama, mis ei sobi kokku põranda tihendamisega.
Sellest teisest kangist oli ka hea kasti raputada kui koorem maha ei tulnud ja koormat läks peale üksjagu.
Kõrgendused olid vägevad ka kast umbes 16 kanti ning täiskoorma kaal ületas kindlasti lubatu.
Et ta paremini kannaks said tagavedrud abivedruks kitsamaks lõigatud Mazi vedrulehed ning tugesid tõstsime ka üles et oleks tühjalt mugav sõita.
Panime taha ka Zili amordid, mis tegi sõidu kõvasti kindlamaks kruusateel.
Muidu auto sõitis ja oli juba selline, et enam ei vaadatud kaastundega, kuid mootor on tal juba paberil nõrk ning ükski vene v-kujuline bensiinimootor ei oma seda võimsust mis lubatud ja käigukasti käiguvahed ei sobi ka kuidagi mootori iseloomuga.
Kui tee ikka natuke tõuseb ja koorem ka peal siis ei saagi 4 käiku sisse, kuna 3 on aeglane ja mootor karjub, väänet pole ja siis paned 4 käigu ning vedada ei jõua vaid jääb venitama ning kütust kulub uhkelt.
Siis tekkis huvi, et kas võiks teda ökomaks ka saada ja sai teemasse süvenetud.
Esiteks polnud mootori hääl puhas ja sai ette võetud süüde.
Jagaja oli kontaktidega ja kommutaatoriga ning esimese asjana sai stroboga vaadatud süütemärke eri silindritel ja jõutud järeldusele, et nii ei saa.
Tegin papist kraadidega ketta, kuhu malliga kraadid peale ja tester taha ning üsna karm oli vaadata kuis iga silindri katkestuskoht erines eelmisest kuni 7 kraadi ja see jagaja sai just uus ostetud.
Lõpuks nukkmuhvi viilides saime vahed paari kraadi sisse ja nüüd oli juba vahet tunda ka kui jagajat keerasid.
Süütemärgid püsisid ka ilusti rihmaratta kriipsude juures mis said tehtud iga silindri surnud seisu järgi.
Käis ilmselgelt paremini aga pööret jäi ikka puudu ja sai lõpuks trelliga mis tegi 2500 pööret proovitud et mitte mootorit piinata otse jagajast ning säde hakkas vahele jätma õige varakult.
Osteti uus kommutaator ja sellega oli asi hoopis hull ning panime jagajale kondensaatori ja vanakooli hõbekontaktid ning nüüd lase või mootor lõhki...
Selgus ka, et jagaja jalale peab panema kummirõnga et sealt saasta sisse ei läheks ja jalg ei loksuks.
Loks on aga seal nagunii igalpool ja väga hea asi oli selle vastu saarepuust õlis keedetud pulk, mille pistsid määrdetoosi ja keerasid võllile väikse pinge peale.
Tahtis ta pealekeeramist umbes iga 7000 km tagant ja oli kohe tunda et mootor käib paremini.
Ameeriklased kasutasid aga selleks plastikust poolrõngast mis nukkmuhvi toetas.
Nüüd sai lasta juba 3 käiguga kiiruse 65 peale ja neljandaga jõudis hakata vedama, millest läks kütusekulu kõvasti alla.
Jõupuudus oli tal ikka ja sai hakatud düüsidega katsetama.
Selleks said düüsid tinaga kinni joodetud ja kalibreerimiseks oli rauasae lehest käiatud pikk koonus ning alustasime väiksematest avadest kui originaal.
Tulemus sai kehvem kui ennem ja tahtis hoopis suuremaks saada mida võiks seletada, et kui mootor minna ei jõua ja vajutada väheneb vaakum ning segu lahjeneb mis kuumutab mootorit ning kokkuvõttes on rikkama seguga ökonoomsem koormaga sõita.
Positiivse poole pealt sai ka 120 kiirust kui vaja oli ja isegi koormaga.
Kui ennem võttis auto kütust suurusjärk 30-32L /100 km siis lõpuks jäi see alla 28 ja see on keskmine täispaagi meetodil.
Tegime ka väikse võistluse kes ökomalt sõidab.
Kabiini läks kanister 5 liitrit täpselt jooneni täis ja tavaots purukoormaga et korratav oleks.
Algul ei tulnud me kumbki 5 liitriga välja, kuid autot näppisime ja oskus paranes ning lõpuks sain hakkama.
Selleks pidi üsna agressiivselt kiirendama et saada sisse 3 käik ning siis väga tundega meelitama kiiruse 50 peale et üles vahetada ning siledal teel täpselt 55.
Nagu väikegi langus kohe käik välja ja enne suuremat mäge kiirus selliseks, et mäepeal juurde ei pidanud vajutama ja tõusu lõpus oli 55 alles.
Muidugi tagurdamine ja kallamine ka tühikäigul ja pehme lõik 1 käiguga tühikäigul.
Igatahes ettekujutus ökosõidust tekkis päris hea ja tulemus oli 15,2l/100km.
Paarimees aga alla 15,9 ei saanud kuna auto tunnetust jäi gramm puudu ilmselt.
Järgmiseks võtaks kirjeldada ülekandeid, pidureid ja rooliseadet.
Pirnid said veel fooliumiga koos peegli taha topitud et soojust jaotada.
Kui jätkata, siis auto sai värvitud, korrosioonitõrje tehtud ja uksed said polstri ning Lada tihendid ja sees läks üsna vaikseks.
Põhjaluuk sai omale poroloni alla ja väljavõtte kang kõrvale teise väikse kangi millest kast alla lasta, kuna kasti lõppu lastes ei jõua ju oma kangiga päästa ja peab heebliga aitama, mis ei sobi kokku põranda tihendamisega.
Sellest teisest kangist oli ka hea kasti raputada kui koorem maha ei tulnud ja koormat läks peale üksjagu.
Kõrgendused olid vägevad ka kast umbes 16 kanti ning täiskoorma kaal ületas kindlasti lubatu.
Et ta paremini kannaks said tagavedrud abivedruks kitsamaks lõigatud Mazi vedrulehed ning tugesid tõstsime ka üles et oleks tühjalt mugav sõita.
Panime taha ka Zili amordid, mis tegi sõidu kõvasti kindlamaks kruusateel.
Muidu auto sõitis ja oli juba selline, et enam ei vaadatud kaastundega, kuid mootor on tal juba paberil nõrk ning ükski vene v-kujuline bensiinimootor ei oma seda võimsust mis lubatud ja käigukasti käiguvahed ei sobi ka kuidagi mootori iseloomuga.
Kui tee ikka natuke tõuseb ja koorem ka peal siis ei saagi 4 käiku sisse, kuna 3 on aeglane ja mootor karjub, väänet pole ja siis paned 4 käigu ning vedada ei jõua vaid jääb venitama ning kütust kulub uhkelt.
Siis tekkis huvi, et kas võiks teda ökomaks ka saada ja sai teemasse süvenetud.
Esiteks polnud mootori hääl puhas ja sai ette võetud süüde.
Jagaja oli kontaktidega ja kommutaatoriga ning esimese asjana sai stroboga vaadatud süütemärke eri silindritel ja jõutud järeldusele, et nii ei saa.
Tegin papist kraadidega ketta, kuhu malliga kraadid peale ja tester taha ning üsna karm oli vaadata kuis iga silindri katkestuskoht erines eelmisest kuni 7 kraadi ja see jagaja sai just uus ostetud.
Lõpuks nukkmuhvi viilides saime vahed paari kraadi sisse ja nüüd oli juba vahet tunda ka kui jagajat keerasid.
Süütemärgid püsisid ka ilusti rihmaratta kriipsude juures mis said tehtud iga silindri surnud seisu järgi.
Käis ilmselgelt paremini aga pööret jäi ikka puudu ja sai lõpuks trelliga mis tegi 2500 pööret proovitud et mitte mootorit piinata otse jagajast ning säde hakkas vahele jätma õige varakult.
Osteti uus kommutaator ja sellega oli asi hoopis hull ning panime jagajale kondensaatori ja vanakooli hõbekontaktid ning nüüd lase või mootor lõhki...
Selgus ka, et jagaja jalale peab panema kummirõnga et sealt saasta sisse ei läheks ja jalg ei loksuks.
Loks on aga seal nagunii igalpool ja väga hea asi oli selle vastu saarepuust õlis keedetud pulk, mille pistsid määrdetoosi ja keerasid võllile väikse pinge peale.
Tahtis ta pealekeeramist umbes iga 7000 km tagant ja oli kohe tunda et mootor käib paremini.
Ameeriklased kasutasid aga selleks plastikust poolrõngast mis nukkmuhvi toetas.
Nüüd sai lasta juba 3 käiguga kiiruse 65 peale ja neljandaga jõudis hakata vedama, millest läks kütusekulu kõvasti alla.
Jõupuudus oli tal ikka ja sai hakatud düüsidega katsetama.
Selleks said düüsid tinaga kinni joodetud ja kalibreerimiseks oli rauasae lehest käiatud pikk koonus ning alustasime väiksematest avadest kui originaal.
Tulemus sai kehvem kui ennem ja tahtis hoopis suuremaks saada mida võiks seletada, et kui mootor minna ei jõua ja vajutada väheneb vaakum ning segu lahjeneb mis kuumutab mootorit ning kokkuvõttes on rikkama seguga ökonoomsem koormaga sõita.
Positiivse poole pealt sai ka 120 kiirust kui vaja oli ja isegi koormaga.
Kui ennem võttis auto kütust suurusjärk 30-32L /100 km siis lõpuks jäi see alla 28 ja see on keskmine täispaagi meetodil.
Tegime ka väikse võistluse kes ökomalt sõidab.
Kabiini läks kanister 5 liitrit täpselt jooneni täis ja tavaots purukoormaga et korratav oleks.
Algul ei tulnud me kumbki 5 liitriga välja, kuid autot näppisime ja oskus paranes ning lõpuks sain hakkama.
Selleks pidi üsna agressiivselt kiirendama et saada sisse 3 käik ning siis väga tundega meelitama kiiruse 50 peale et üles vahetada ning siledal teel täpselt 55.
Nagu väikegi langus kohe käik välja ja enne suuremat mäge kiirus selliseks, et mäepeal juurde ei pidanud vajutama ja tõusu lõpus oli 55 alles.
Muidugi tagurdamine ja kallamine ka tühikäigul ja pehme lõik 1 käiguga tühikäigul.
Igatahes ettekujutus ökosõidust tekkis päris hea ja tulemus oli 15,2l/100km.
Paarimees aga alla 15,9 ei saanud kuna auto tunnetust jäi gramm puudu ilmselt.
Järgmiseks võtaks kirjeldada ülekandeid, pidureid ja rooliseadet.