27-02-2022, 17:16 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 27-02-2022, 17:41 PM ja muutjaks oli alfredo.)
No näed, on ka teistmoodi kogemusi. Mis teeb südame soojaks. Loomulikult on keele äraõppimine raske. Aga ka iseenestmõistetav samm võõrale maale elama asumisel. On ju palju näiteid siia kolinud inimestest, kes sellega vabatahtlikult algust on teinud, kahetsusväärselt rohkem aga neid, kes teadagi mida(et eluaeg siin elanud ja ei sõnagi). Olgu, sellesse mülkasse pole hetkel mõtet astuda, et nende asjade üle arutlema jääda.. Tublidele inimestele aga jõudu nii siin-, kui sealpool piiri.
Lisanduseks meenus mulle mõneaasta tagune kogemus ühe ukrainalasest hambaarstiga, kes mulle ja paljudele teistele hambavalu vastast leevendust pakkus. See oli kuidagi nii, et proovisin mitmes kohas kohest abi saada. Minu tavapärane tervishoiuasutus seda kahjuks ei võimaldanud. Kuskilt mujalt ka nii kohemaid lootust ei antud. Siis kuskil registratuuris üks tädi ütles, et mine Koplisse, seal on erakorraline vastuvõtt. Kappan kohale, uksetaga juba u.kümme inimest ootab, enamusel järjekorrasedelid näpus, mulle öeldi registratuuris, et numbrit küll pole, aga minge-minge, olete elavas järjekorras. Algusaeg jõudis kätte. Kiirel sammul astus mööda nooruslik arst koos abilisega. Inimesi oli kogunenud juba oma paarkümmend. Vastuvõttuaeg pidi olema kokku umbes poolteist-kaks tundi. Lõin juba mõttes käega. Esimene inimene oli sees päris kaua, oma viisteist minutit. Arvestan näppudel - mingit varianti ju pole. Ja siis hakkas järsku järjekord liikuma. Mõni astus kabinetist paari minutiga välja, teistel läks viis-seitse minutit. Varsti olid sedeliomanikud otsas ja üks laps hakkas kartma, kelle asemel mind sisse viibati. Protseduuri ei hakka kirjeldama, heitnud pilgu peale, küsis kas tõmbab välja või tahan alles jätta, tuimestusega või ilma. Mina vastu, et jätaks alles ja sobib ka tuimestuseta. Puur pihku ja paari minuti pärast oli juba ajutine plomm suus, astusin sealt segaste tunnetega välja. Aga kes hamba või kõrvavalus päeva vaevelnud on, teavad seda kergendustunnet, mis hiljem tekib. Üldiselt oli harukordselt soe suhtumine arsti poolt. Isegi vist raha ei tahetud peale 5 eurise vastuvõtutasu.
Lisanduseks meenus mulle mõneaasta tagune kogemus ühe ukrainalasest hambaarstiga, kes mulle ja paljudele teistele hambavalu vastast leevendust pakkus. See oli kuidagi nii, et proovisin mitmes kohas kohest abi saada. Minu tavapärane tervishoiuasutus seda kahjuks ei võimaldanud. Kuskilt mujalt ka nii kohemaid lootust ei antud. Siis kuskil registratuuris üks tädi ütles, et mine Koplisse, seal on erakorraline vastuvõtt. Kappan kohale, uksetaga juba u.kümme inimest ootab, enamusel järjekorrasedelid näpus, mulle öeldi registratuuris, et numbrit küll pole, aga minge-minge, olete elavas järjekorras. Algusaeg jõudis kätte. Kiirel sammul astus mööda nooruslik arst koos abilisega. Inimesi oli kogunenud juba oma paarkümmend. Vastuvõttuaeg pidi olema kokku umbes poolteist-kaks tundi. Lõin juba mõttes käega. Esimene inimene oli sees päris kaua, oma viisteist minutit. Arvestan näppudel - mingit varianti ju pole. Ja siis hakkas järsku järjekord liikuma. Mõni astus kabinetist paari minutiga välja, teistel läks viis-seitse minutit. Varsti olid sedeliomanikud otsas ja üks laps hakkas kartma, kelle asemel mind sisse viibati. Protseduuri ei hakka kirjeldama, heitnud pilgu peale, küsis kas tõmbab välja või tahan alles jätta, tuimestusega või ilma. Mina vastu, et jätaks alles ja sobib ka tuimestuseta. Puur pihku ja paari minuti pärast oli juba ajutine plomm suus, astusin sealt segaste tunnetega välja. Aga kes hamba või kõrvavalus päeva vaevelnud on, teavad seda kergendustunnet, mis hiljem tekib. Üldiselt oli harukordselt soe suhtumine arsti poolt. Isegi vist raha ei tahetud peale 5 eurise vastuvõtutasu.