[honkomees]

Vabandust, ma ei tulnud selle peale, et kui "vaimupuudega" on jutumärkides, siis on seda viisakas öelda teiste kohta või et see tähendab midagi muud, kui vaimupuudega inimest.
Jutumärgid ju tähendavad, et asi pole päris, või kuidas? Vanasti vähemalt nii õpetati...

1. Trükitekst võimaldab ühes ajaühikus edastada kordades rohkem infot kui audiotekst ...
Trükitekst vs audiotekst? Sa mõtled nüüd siis audioteksti või videot siiski? Video on liikuv pilt, võimalusel koos audioga. Ja video edastab infot ikka väga palju palju kordi kiiremini, kui trükitekst. Ja 8 tunniga jätad Sa 800 lk teksti meelde? Vau. Päriselt.
Info hulk väheneb järjekorras tekst-audio (suuline kõne)-video (suuline kõne koos liikuva pildiga) ja samas kasvab infomüra, sisu kallutavate tegurite hulk. Väide, et video edastab infot kiiremini kui tekst on minu jaoks murranguline, siis peaks kõikide paksude romaanide sõna-sõnalised ekraniseeringud olema veerandtunnilised.  Tegelikkuses aga mahub 1,5-2 tunnilisse kinupilti vaid kümnendik romaani sisust ...
Ja humanitaarset teksti meelde jätta ei ole probleem, tehniline tekst on teine asi, nõuab rohkem aega (samas muuseumis vahel harva giidides on küsitud, kuidas mul need kõigi masinate andmed peas püsivad). Kooliajal sai laenatud selliseid pakse (600-800 lk) juturaamatuid üheks ööks ja hommikul omanikule tagastatud, tegid üllatunud tüübid ka kontrolli et kas midagi loetust mäletan!!!
Palju määrab ka lugemiskiirus (paari sekundiga lased silmad leheküljest üle ja kohe näed ära nt trükivead või õpetajana töötades kohe klassis töid kontrollides väitsid õpilased et mul punane välgub ilma lugemata).
Pähe õppimine s.t. meelde jäämine toimib inimestel erinevalt. Nägude mälu, teksti mälu, visuaalne mälu, seosed.. Ei ole ühtset vastust siin. Kui mind ei usu, googelda.
... Ei vaidle vastu, olen isegi seda õppinud aga ükskõik mis viisil meelde jääb eeldab see ikkagi materjali läbitöötamist ja raamatut on lihtsam konspekteerida (märksõnu välja kirjutada vm viisil) kui videot. Mina näiteks ei tunne oma kooliaegseid klassivendi-õdesid ära aga kui mõnda fakti ei mäleta siis oskan öelda mis raamatu umbes mitmendal lehel millises lõigus see oli. Ajalooharidusega inimesena ei mäleta ma ometigi enamikku aastarve aga tean, milline sündmus toimus enne ja milline vahetult pärast mingit märgilist sündmust, st seosed.
Mitte igat asja ei pea tuletama lõputult. Aga kes otsustab, mis on üleliigne ja mida tuleb lihtsalt uskuda? Eelneva põlve inimesed, kes tõsimeeli usuvad, et inimene omastab teksti kiiremini kui videomaterjali? Ja paar rida ülevalpool sa väidad, et õpilane peab materjali ise läbi töötama. Aga kui tegemist on selle peaaegu aksioomiga? Kas siis tuleks see läbi töötamise asemel hoopis võimalikult efektiivselt omastada? Omastamiseks tulebki materjal sh aksioomid ja nende kasutamine läbi töötada, siis jääb meelde. Lihtsalt vaatamisega meelde ei jää.
Mu oma lapsed on aeg-ajalt mingite talutöödega seoses küsinud, et miks seda või teist tehakse just nii ja ma ei oska vastata sest põlvest põlve väljatöötatud kogemuse alusel on nii tehtud, ma võtsin selle omaks ja mul ei tulnud omal ajal pähe seda oma vanematelt küsida, nüüd on juba mitukümmend aastat selleks liiga hilja.

...
Su eeldus, et videos on vähem infot, on vale. Palun uuri, enne kui väidad. Ma ei väida seda enda tarkusest.
...
... Aga ei saa avalikult tõsimeeli väita, et raamat annab info palju paremini edasi. Uuri palun, ei anna. No ei ole nii. ...

No selle uurimine on muu elu kõrval vähemalt paari aastane töö. Kahjuks ei tulnud omal ajal pedagoogika diplomitööd kirjutades sellise teema peale.
Hoopis kirjutasin lääne eriti skandinaavia haridussüsteemi perspektiivitusest võrreldes aasia nt Jaapani õpetamismeetoditega.

Väike viide raamatute raamatule elik Piiblile.
„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” (Johannese 1:1, 1997. a tõlge.) Tekstis Johannese 1:1 esineb väljend „jumal” (kreeka keeles theós) kaks korda, kuid originaaltekstis on neil väljenditel grammatiline erinevus, nii et see fraas tähendab „Sõna oli jumalik”.