17-02-2023, 00:34 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 17-02-2023, 00:36 AM ja muutjaks oli Mahno.)
Aavu küsimus on tegelikult palju olulisem, kui tundub. Et kust energia võrku tuleb. Ja poliitikud seda küsimust kuulda ei taha. Sest see on nö keeruline küsimus, millele ei ole lihtsat vastust.
Praegused roheenergia tootmise viisid on paraku juhitamatud - energia tuleb kui tuul puhub või päike paistab. Kui ei puhu ega paista, võrgu sageduse ja stabiilsuse hoidmiseks peab energia tulema kuskilt mujalt - olgu see siis tuuma-, hüdro või fossiili põletav jaam. Me võime muidugi öelda, et kuskil alati paistab ja puhub, aga siis tulevad ülekandevõimsuste piirid vastu. Aga need juhitavad võimsused tahetakse rohepöörde käigus kinni panna.
Ja kui tekib olukord, kus energia tootmine ja tarbimine ei ole kooskõlas siis lihtsutatult rääkides kukub kogu kaardimajake kokku.
Teisalt me tekitame endale järjest suuremat elektrienergia sõltuvust. Tugev poliitiline surve on kogu transpordisektor elektri peale lükata. Moodne elamumajandus ja nullenergiamajad ei saa tegelikult ilma energiata toimida. Transport omakorda on võtmeküsimus kõikdele muudele elualadele - asju tarbitakse harva seal, kus neid kasvatatakse või toodetakse. Laovarud on majandusliku tõhususe saavutamiseks "hööveldatud" minimaalseteks. Tarneahelad on muutunud globaalseteks. Isegi need arvutid, mille agil kogu seda tarneahelat juhitakse, ei tööta ilma elektrita.
Kui me võtame ühte kätte potensiaalselt väheneva energia varustuskindluse ja teise kätte suureneva sõltuvuse, saame kokku ühe ohu, kui tõenäosused ja mõjud külge riputame, siis riski.
Kui kaua suurlinn (või eesti mõistes näiteks lasnamäe) elamiskõlblik ilma elektrita püsib Teie meelest? Poed tühjad, kõht tühi, tuba külm ja pime, vett ei ole ja shitt ka ära ei lähe. Kui kaua läheb aega, et tänavale tuleb mäss ja kambad? Või siis alternatiivina sõjavägi ja komandanditund. Mõlemad variandid tähendavad meile harjumuspärase eluviisi lõppu.
Praegused roheenergia tootmise viisid on paraku juhitamatud - energia tuleb kui tuul puhub või päike paistab. Kui ei puhu ega paista, võrgu sageduse ja stabiilsuse hoidmiseks peab energia tulema kuskilt mujalt - olgu see siis tuuma-, hüdro või fossiili põletav jaam. Me võime muidugi öelda, et kuskil alati paistab ja puhub, aga siis tulevad ülekandevõimsuste piirid vastu. Aga need juhitavad võimsused tahetakse rohepöörde käigus kinni panna.
Ja kui tekib olukord, kus energia tootmine ja tarbimine ei ole kooskõlas siis lihtsutatult rääkides kukub kogu kaardimajake kokku.
Teisalt me tekitame endale järjest suuremat elektrienergia sõltuvust. Tugev poliitiline surve on kogu transpordisektor elektri peale lükata. Moodne elamumajandus ja nullenergiamajad ei saa tegelikult ilma energiata toimida. Transport omakorda on võtmeküsimus kõikdele muudele elualadele - asju tarbitakse harva seal, kus neid kasvatatakse või toodetakse. Laovarud on majandusliku tõhususe saavutamiseks "hööveldatud" minimaalseteks. Tarneahelad on muutunud globaalseteks. Isegi need arvutid, mille agil kogu seda tarneahelat juhitakse, ei tööta ilma elektrita.
Kui me võtame ühte kätte potensiaalselt väheneva energia varustuskindluse ja teise kätte suureneva sõltuvuse, saame kokku ühe ohu, kui tõenäosused ja mõjud külge riputame, siis riski.
Kui kaua suurlinn (või eesti mõistes näiteks lasnamäe) elamiskõlblik ilma elektrita püsib Teie meelest? Poed tühjad, kõht tühi, tuba külm ja pime, vett ei ole ja shitt ka ära ei lähe. Kui kaua läheb aega, et tänavale tuleb mäss ja kambad? Või siis alternatiivina sõjavägi ja komandanditund. Mõlemad variandid tähendavad meile harjumuspärase eluviisi lõppu.