[Väravamehaanik]

Inimesi on maailmas väga erinevaid, iga ürituse jaoks on oma publik.
Mina sõidan päevas vahemalt kaks korda mööda psühhoneuroloogilisest hooldekodust, kus asukad jalutavad ajas ringi. Minu tee läheb aiast mööda! Kui ma sealt kaasaegse autoga möödun on kõik rahulik, vana Volgaga sõites kõik lehvitavad rõõmsalt. Tsikliga sõites läheb aga asi päris pööraseks, patsiendid vehivad hullunult kätega, raputavad võrkaeda ja huilgavad täiest kõrist - neile meeldib!
Norm intellektiga inimesed püüavad oma emotsioone rohkem varjata. Tihti lööb neil välja ka enesekaitse refleks mis väljendub totaalse eitamisena. Ka veendunud uue tehnika huvilised prooviksid vahel vanatehnikat, aga tundes, et see on võimatu (kulukas, aega nõudev jne.) ,nad pigem eitavad oma huvi.
Mosse istme vahel kükitava tütarlapse mure on mõistetav, see oleks võrreldav sellega kui mina peaksin roosa nabapluusiga läbi linna kõndima!