[Lauri_L]

Kohe kui vundamendi jaoks oli auk valmis saanud, hakkasin tegelema vundamendi taldmiku ettevalmistamisega. Eelnevalt olin tellinud koorma (20t) killustikku fraktsiooniga 16-32. See oli mõeldud peamiselt pinnase tasandamiseks ja enam-vähem loodi ajamiseks. Esialgne killustikupadi pidi ühtima hoone vundamendi telgedega. Ega mul suurt teadmist ei olnud (ja ei ole ka täna) kuidas korrektselt vundamendi telgesid "maha joonistada". Et teljed maha saada, kinnitasin kruvile, mis olid eelnevalt maha löödud "A" tähtede peale kruvitud (tähistamaks telje täpset kohta), kõige tavalisema heinapalli nööri. Teise otsaga läksin vastaspoole "A" juurde, vedasin pingule ja kinnitasin sealse kruvi külge. Ja nii kokku kuus korda ja vähemalt teoorias olid hoone kõik vundamendi teljed "õhus" olemas. Täpsemalt siis umbes 150-160cm kõrgusel augu põhjast. Laserloodiga joonistasin ligikaudse püsttelje nööride ristumiskohta ja saingi märgi vundamendiaugu põhja. Killustikupadja enam-vähem loodi ajamiseks paigaldasin augu keskele paku peale laserloodi ning seejärel hakkasin auku tassitud killustikku rehaga siledaks ajama. Loodi vastuvõtja läks tavalise puuvaia külge, kuhu oli vajalik kõrgusmõõt peale kantud. Lisaks lõikasin valmis ja panin nurgatelgede ristumiskohtadest võrdetele kaugustele ära nurgakaevud. Väike killustikupadi alla, et loodi saaks ja valmis. Kaevudeks tavaline 315mm tõusutoru, millel tihendiga põhi all. Ilm oli s*tt kogu päeva ja vihma kallas nagu oavarrest. Aga mis teha. Motivatsioon oli kõrge ning adrenaliin käis üle pea. Ei hoolinud ei vihmast ega lõunasöögist.





Ühel hetkel sai alus enam vähem tasaseks kraabitud. Esimese korra kohta panin endale hindeks tubli koolipoisi kolme, sest päeva töö kohta tundus tulemus päris hea olevat saanud. Läks juba pimedaks ära ning lubasin endale, et homme tulen vibraga peale ning tambin esimese kihi kõvaks.

Homne päev tuli, aga vaatepilt polnud sugugi see, mida lootnud olin. Võttis kohe päris vanduma.







Alles nüüd sain aru, et käed olid peast ette jõudnud ja et ega vesi august ära ei lähe, kui tal kuhugi minna ei ole. Õnneks oli august nii 10m kaugusel kraav, kuhu olin planeerinud nii drenaažvee kui ka sadevee juhtida. Paraku aga selgus tõsiasi, millega eelnevalt arvestada ei osanud. Mõõtsin ära kraavi põhja kõrguse ning planeeritud vundamenditaldmiku alguskõrguse (kõrguse, kust lõpeb killustikupadi ja algab taldmik). Kraavi põhi nii 10-15cm kõrgemal. Ja kuna kraavi põhi oli kogu pikkuses paekivi, siis ega siin midagi teha ei andnud ka. See oli esimene hetk, kus võttis korralikult vanduma ning tõmbas moti maha. Läksin tuppa, võtsin lahti geoaluse ja hakkasin kõrgusmärke vaatama. Ja oligi nii - silmale kenasti tasane maapind oli ühtlaselt vales suunas kaldu. Eeldasin siis, et ka pae kiht seal all on samasugune. Tegin traktoriga paar kontrollkaevamist, mis fakti kinnitasid. Õlekõrreks antud olukorras sai krundi teises otsas olev suurem kraav, mille põhja kõrguseks oli -140cm võrreldes minu augu põhjaga. Tegin taas testkaevamise ja positiivne oli see, et teise kraavi suunas muutus mullakiht ühel hetkel järsult paksemaks, mis omakorda kergendab drenaaživeetorude paigaldamist. Aga asja juures oli ka üks miinus - kraav ise asus vundamendiaugust nii 140 meetrit eemal. Lõin kokku, et 140cm 140m juures annaks drenaažveetorule rahuldava kalde. Seega mõeldud-tehtud. Jumz'ile hääled sisse ning pärast kolme päeva, millest kaks kulust vanakese remondile ja varuosade hankimisele, oligi "kanal" valmis:



Ja selleks hetkeks, kui kaevamisega teise otsa jõudsin, oli augus veetase oluliselt langenud:


Üks asi oli mul senini veel tegemata. Nimelt sai garaaži asukoht valitud eluhoonest 45m kaugusele. See tähendas automaatselt ka seda, et garaažini tuli rajada sama pikk tee. Kuna väljas oli hea ilm ning naabrimees sai kangide taha appi tulla, otsustasin, et kaevab ühe soojaga tee ka valmis. Tee laiuseks märkisin 4 meetrit. Kaevasime valmis päevaga ning tööseisakuid ei tekkinud. Jumz lagunes õnneks pmst viimase kopatäiega.




Ja lõpptulemus pärast väikese traktori frontaaliga korrastamist: