[Lauri_L]

Vundamenditaldmiku betooniks sai valitud betoon tugevusklassiga B30 C25/30 konsistentsiga S3. Tegelikkuses need numbrid mulle midagi ei öelnud. Kuna betooni tootja asus võrdlemisi lähedal, siis käisin seal ise külas. Seletasin müügijuhile kohapeal ära et mida ehitan ja kui suur ehitis tuleb ning et peab saama väga hea lõpptulemus. Nii ta mulle need soovitused andiski. Leppisin kokku ka tarne kuupäeva. Koguseks olin arvestanud taldmiku peale 9,8m3 betooni ehk arvutuslikult kuskil 23-24 tonni. Tellimus läks lukku 10m3 peale. Lubati, et autojuhid on kohapeal nõu, jõu ja kogemustega abiks. Kokku läks see lõbu maksma 1225,44 eurot. Sisaldas siis betooni, pumi teenust ning mikserautoga betooni kohaletoomist (kaks reisi edasi-tagasi).

Eelnevalt oli veebist silma jäänud selline tööriist nagu "vibranui", mida kasutatakse betoonivalu tihendamiseks. Ei olnud sellist varem kasutanud, kuid sain aru, et ilma selleta ikka ei saa. Eriti siis, kui vaja betoon tihedalt ümber armeeringu saada. Kuulasin naabruskonnas maad. Ühel kohaliku jahiseltsi mehel olevat selline vidin olemas ning sealt ma selle omale laenuks sain.

Ühel kenal hommikul oligi pumi kohal, mikser saabus umbes 20min hiljem. Autojuhid olid igati abivalmis mehed. Tööbrigaadi kuulusid veel ka kaks sõpra, kes aitasid eelnevalt taldmikuvorme paigaldada ning olid ikka ehituse juures nõu ning jõuga igati abiks. Lisaks oli taustajõududena kohal teisigi, sest ega selliseid uhkeid masinaid meite hoovides varem nähtud ei oldud. Seltsis ikka julgem töö ära teha. Ja mis tuju eriti heaks tegi - sissesõidutee pidas ideaalselt.





Valamise, tihendamise ja silumise peale kuni viimase auto (pumi) lahkumiseni kulus pisut alla kolme tunni. Selle aja sees jõudis mikser ühe koorma "maha panna" ja siis veel teise järel käia. Päike oli kõrgel ning lobisemise peale eriti aega ei raisatud. Mina kui kõige väiksemate kogemustega tegelane platsil olin pigem pealtvaataja rollis. Sain aru, et teised targemad ja teavad mida teevad. Pigem täitsin käske ning tegin mis kästi ja öeldi. Tööst oli aega vaid kaks fotot teha. Aga valmis ta sai. Kolme tunni pärast oli vaikus maa peal ning kogu masinapark koos töömeeste ja niisama pealtvaatajatega läinud. Betoonist jagus üsna täpselt. Üle jäänud "lonksu", mida oli ehk 100 liitri jagu, pani autojuht kõige sügavamasse lohku, mis parkimisalal leidus. Seega raisku ei läinud midagi ning üle ka ei jäänud.







Üsna varsti oli näha esimesi kuivamise märke:





Järgnevate päevade jooksul sai pandud rõhku korralisele valupinna niisutamisele. Kuna keegi oli alati kodus, siis niiskuse hoidmiseks valu kinni katma ei hakanud. Välistemperatuur oli võrdlemisi kõrge. Päevasel ajal sai taldmik keskmiselt 4-6 korda külma kaevuveega korralikult niisutatud. Kui mind kodus ei olnud, tegi töö ära naispool. Öösel lugu polnud, siis oli kaste see, mis kõik niiskena hoidis.





Taldmiku valamisele järgneval päeval toodi objektile ära lintvundamendi ladumiseks vajalikud Fibo 5 plokid koos tonnise koti kuiva müüriseguga. Ülejärgneval päeval saabus veel teinegi tonnine kott müürisegu ning kaks tonnist kotti C30 kuivbetooniga. Müürisegu oli ette nähtud fibo ladumiseks ning betoon lintvundamendi ülemise sidumisvöö valamiseks. Lisaks käisin ka ise poes ning tõin fibole ära armatuuri (biarmatuur) ning ladumise alustamiseks kümme 8m pikkust sokliriba rulli (niiskustõkkeks taldmiku ja müüri vahele). Kohe hakkasin plokke vaikselt taldmiku juurde valmis tassima. Tuleb tõdeda, et Fibo 5 on oma 300mm laiuse juures ikka ebamugavalt raske...





Aja, mis kulus taldmiku kuivamisele, kasutasin kasulikult ära ning panin taldmiku ümber maha drenaažitorustiku. Kasutasin täpselt sama Uponori drenaažitoru (d110mm), mida eelnevalt olin kasutanud vundamendiaugu ja äravoolukraavi vahele rajatud trassi ehitamisel. Tehnoloogia oli põhimõtteliselt identne. Kõigepealt said kõik drenaažitorud taaskord korralikult ära kaetud geotekstiiliga, et vältida pinnaseosakeste torustikku sattumist ja seetõttu süsteemi võimalikke ummistusi tulevikus. Seejärel kaevasin labida ja käsikühvliga lahti killustikupadja hoone nurgakaevude vahel ning mõõtsin välja torustike kõrgused iga kaevu jaoks. Ühesõnaga sai äravoolutrassile kõige kaugem (või siis risti üle taldmiku olev) kaev kõige kõrgemad ühendusavad ja äravoolutrassiga ühendatud kaev kõige madalamad. Need kaks kaevu mis nende vahele jäid, neile sai kombineeritud midagi vahepealset. Ja ikka nii, et kaevu sisenev trassi osa oleks gramm kõrgemal kui sealt väljuv toru.













Seejärel toestasin torustiku altpoolt ära, andsin kalde järgmise kaevuni (kasutasin peenikest killustikku ja poolikuid kahhelkive) ning ajasin trassi aluse ja küljed hoolikalt kinni. Kaldeks andsin taas ligikaudu sentimeetri meetri kohta. Rohkem ei olekski olemasolevate vahenditega saanud, sest pae ebatasasused tulid vastu. Summa summaarum jäi drenaažitorustik paesest aluspinnast mõned sentimeetrid kõrgemale ning toru kõige kõrgem koht ühtis või jäi kergelt kõrgem kohast, kust algas taldmik. Loogika ütleb, et sai hea ning mis iganes vesi sinna peaks sattuma, see sealt ka omale tee äravoolu leiab. Seejärel labidaga täiendav killustik katteks peale. Alloleval fotol paremal näha lõpptulemus, allpool veel kinni ajamata osa.



Ning üks pilt kaevust seest. Siin on tegemist kõige madalama kaevuga. Kella 12 ja kella 3 suunas on taldmiku drenaažist tulevad torud, kella poole kaheksa suunal trass, mis läheb äravooluna kraavi (madalaim kolmest).