[Külahull]

Järgnev tekst on kirjutatud täiesti kaine peaga ja ilmselt on see minusse settinud paljude aastate jooksul, mis puudutab praegust poliitilst olukorda. Võib-olla on see hea välja öelda, võib-olla mitte, kuid kui ükski inimene loeb selle mõttega läbi ja ei hakka lahmima ja tuleriita püsti panema, siis ilmselt ei olnud tegu raisatud ajaga.
Ühiskonnas on tekkinud täielik polariseerumine, inimesed erinevate maailmavaadetega ei suuda koos elada siin maalapil. Nüüdseks on see jõudnud juba ka siinsesse foorumisse, loodetavasti ajutiselt ja seoses valimistega, kuid varasematel aastatel nagu pole olnud selliseid postitusi. Arutatakse, et keda saab valida ja keda mitte. Küll kaabud ütlesid seda ja Peaministril jooksevad molekulid mööda juhtmeid. Asi on võtnud juba absurdi taseme ajakirjanduses üldiselt, et kas keegi tõsimeeli loeb veel üldse midagi sellest? Ma isiklikult lõpetasin lehtede ostmise ja lugemise umbes 2014a ära, ei pidanud juba siis enam vastu ja olukord on läinud kolinaga allamäge ikka kõvasti. Jälle anti valitsuse poolt miljon erinevatele väljaannetele venekeelse meedia toetamiseks.
 Keskerakond ei suutnud ka enam vastu pidada valimiste eel  ja popsatas selle välja, et kool peaks saama ise valida, et mis keeles õppetööd läbi viia, nende kõikide muude asjade kõrval, mis on selle erakonda kogu aeg saatnud.Millist riiki siis üksteisele vastandudes soovitakse luua? Kas tõesti usutakse, et see jääb ainult valimistesse, kus sõna otseses mõttes sit@ämbreid loobitakse ja vastandutakse kõigile muule, mis ei kuulu nende mailmavaatesse? Ühiskond on minu arust juba praeguseks nii killustunud, et ei ole mingitki sõda enam vaja ja oleme oma kätega teinud EU´sse kuuludes ära selle, mida NL ei suutnud. Kui peaks olema mingil põhjusel vaja uut "laulvat revolutsiooni" , siis tegelikult poleks ju lootustki, et rahvas veelkord tuleks üksmeelselt kokku. Ei ole mõtet rääkida demograafilisest olukorrast ega rahvaste sisserändest riiki, kus eestikeelsete osa on Tallinnnas juba vähemuses kui uuringuid uskuda. Peaks olema ju minu arust kas puruloll või pahatahtlik, et praegust olukorda mitte tunnistada. 70% valijatest ongi ju vana Kallase meelest purulollid ja see on üks vähestest asjadest, millega pean ise temaga ühel nõul olema. 
Eesti Vabariigi Põhiseadusest ei räägita viisakas seltskonnas. Ei tea, et kas kadunukesest ei räägita halba või on mingi muu põhjus, kuid de jure meil Põhiseadus ei kehti. 
Olen mitu korda arutanud tuttavatega, et kui peaks tõesti sõda tulema, et mis siis saaks. Praegune valitsus ju räägib paaniliselt, et Eesti on sõjas ja nüüd tehakse purukslastud tankiga ka valimistuuri. Hea vähemalt, et mõne venelase laipa kaasa ei võetud, et tanki kõrval teibasse ajada ja rahvale näidata. See tank ka lõhestab rahvast ja peale seda, kui Narvast viidi üks minema, siis lihtsalt soov seal purukslastud tanki eksponeerida, tekitab kahtluse nende inimeste normaalsuses. Samas valimiste aeg ja vahendeid ju ei valita, moraalituse küsimus ka. Sõja juurde tagasi tulles. Rääkides tuttavatega, siis on jäänud õhku mõte, et oma kodu kaitseks, kuid riiki mitte. Vestlustest on jäänud kõlama erinevad põhjused, kuid lõppkokkuvõttes on riik kaugenenud inimesest niipalju, et samastamist enam ei ole. 
Teoreetiline küsimus nendele, kes valivad "valgeid jõude". Kas teie läheksite nende "Euroopalike väärtuste" eest sõtta ja annaksite oma elu näiteks rohepöörde, homoabielude ja vihakõneseaduse eest? Kas need on tõesti kõige üllamad eesmärgid, mille eest võidelda, või on siiski tegu heasse seltskonda kuulumise sooviga? Aga kui ühel hetkel tulebki minna?