[M.R.]

Lõik Orwelli 1984


O'Brieni näpuvahele oli ilmunud piklik ajaleheväljalõige. Umbes viis sekundit püsis see Winstoni vaateväljas. See oli üks foto, ja polnud mingit kahtlust selle samasuses. See oli see foto. See oli üks eksemplar Jones'i, Aaronsoni ja Rutherfordi fotost Partei delegaatidena New Yorgis, mille peale ta oli juhuslikult sattunud üksteist aastat tagasi ja mille ta oli otsekohe hävitanud. Ainult ühe hetke püsis see tema silme ees ja kadus siis jälle. Aga ta oli seda näinud, oli seda kahtlemata näinud! Ta tegi meeleheitliku, ahastava katse oma ülakeha vabaks päästa. Aga võimatu oli isegi sentimeetri võrra ükskõik mis suunas liikuda. Ta oli korraks isegi mõõteriista ära unustanud. Tema ainus soov oli seda fotot veel kord käes hoida või vähemalt seda nähagi.
„See on olemas!” hüüatas ta.
„Ei ole,” ütles O'Brien.
Ta läks üle toa. Vastasseinas oli mäluauk. O'Brien tõstis võre üles. Soe õhuvool haaras kerge paberitüki märkamatult kaasa; see haihtus lahvatavas leegis. O'Brien pööras end ringi.
„Tuhk,” ütles ta. „Isegi teadmata mille tuhk. Põrm. Seda pole olemas. Pole iial olnud.”
„Aga see oli ju olemas! See on olemas! See on olemas mälus! Ma mäletan seda. Teie mäletate seda.”
„Mina ei mäleta midagi,” ütles O'Brien.
Winstoni süda võpatas. See oli kaksisoim. Ta tundis surmlikku abitust. Kui ta oleks saanud kindel olla, et O'Brien valetab, siis poleks sellest midagi olnud. Aga oli täiesti võimalik, et O'Brien on tõepoolest selle foto unustanud. Ja kui nii, siis võis ta olla unustanud ka juba selle, et ta eitas, et ta mäletab, ja võis olla unustanud ka selle unustamise enda. Kuidas sai kindel olla, et see on lihtsalt silmamoondus? Võib-olla oli see hullumeelne nihestus ajus tõesti toimunud: see mõte tegi teda relvituks.
O'Brien vaatas arupidavalt alla ta peale. Tal oli nüüd veel enam õpetaja ilme, kes näeb vaeva isemeelse, kuid andeka lapse pärast.
„On olemas Partei loosung, mis käib mineviku valitsemise kohta,” ütles ta. „Korrake seda, palun.”
„„Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku”,” kordas Winston kuulekalt.
„„Kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku”,” kordas O'Brien heakskiitvalt pead noogutades. „Mis te arvate, Winston, kas minevik on tegelikult olemas?”
Winstonit haaras jälle abitus. Ta pilk vilksas numbrilaua poole. Vähe sellest, et ta ei teadnud, kas teda päästab piinast „ei” või „ja”; ta ei teadnud isegi seda, missugust vastust ta ÕIGEKS PEAB.
O'Brien muigas põgusalt. „Te ei ole metafüüsik, Winston,” ütles ta. „Siiani te ei ole kordagi järele mõelnud, mida tähendab õieti „olemas olla”. Ma küsin täpsemalt. Kas minevik on olemas käegakatsutavalt, ruumis? Kas on kuskil niisugune koht, tahkete esemete maailm, kus minevik ikka veel kestab?”
„Ei ole.”
„Kus see minevik siis üldse olemas on, kui ta on?”
„Allikates. See on kirja pandud.”
„Allikates. Ja —?”
„Teadvuses. Inimeste mälus.”
„Mälus. Nii, väga hea. Meie, Partei, valitseme kõiki allikaid ja me valitseme kõigi mälu. Niisiis me valitseme minevikku, eks ole?”
„Aga kuidas te saate takistada inimesi mäletamast?” hüüatas Winston, unustades hetkeks jälle numbrilaua. „See ei allu tahtele. See on sõltumatu. Kuidas te saate mälu valitseda? Te ei valitse minu mälu!”
O'Brieni nägu tõmbus pilve. Ta pani käe hoovale.
„Vastupidi,” ütles ta, „teie ei valitse seda. See ongi, mis teid siia tõi. Te olete siin sellepärast, et teil puudub tagasihoidlikkus, enesedistsipliin. Te ei ole valmis alistuma, mis on vaimse tervise hind. Te eelistate olla vaimuhaige, üheisikuline vähemus. Ainult distsiplineeritud teadvus võib näha reaalsust, Winston. Te usute, et reaalsus on midagi objektiivset, välist, sõltumatult olemas olevat. Te usute, et reaalsus on oma olemuselt endastmõistetav. Kui te petate end mõttega, et te näete midagi, siis te eeldate, et ka kõik teised näevad sedasama mis teie. Aga ma ütlen teile, Winston, et reaalsus ei ole väline. Reaalsus on olemas ainult inimteadvuses ja ei kusagil mujal. Aga mitte üksikisiku teadvuses, mis võib olla ekslik ja igal juhul kaob peatselt, vaid ainult Partei teadvuses, mis on kollektiivne ja surematu. Kõik, mida Partei tõeks peab, on tõde. Võimatu on näha reaalsust teisiti kui Partei silmade läbi. See on tõsiasi, mis tuleb teil uuesti ära õppida, Winston. See nõuab enesehävitamist, tahtepingutust. Te peate end maha salgama, enne kui te saate terveks.”
Ta vaikis mõne hetke, nagu lastes sellel, mis ta oli öelnud, settida.
„Mäletate,” jätkas ta siis, „mida te oma päevikusse kirjutasite: „Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli”?”
„Jah,” vastas Winston.
O'Brien tõstis oma vasaku käe, käeselg Winstoni poole, pöial pihku peidetud ja neli sõrme harali.
„Mitu sõrme mul püsti on, Winston?”
„Neli.”
„Aga kui Partei ütleb, et neid ei ole mitte neli, vaid viis, — palju siis?”
„Neli.”
Sõna lõpp muutus valuähinaks. Osuti numbrilaual oli sööstnud viiekümne viie peale. Winston tõmbus üleni higiseks. Õhk tungis talle kopsudesse, ähvardades neid rebestada, ja väljus uuesti sügavate oiete saatel, mida ta ei suutnud isegi hambaid risti surudes tagasi hoida. O'Brien jälgis teda, neli sõrme ikka veel püsti. Ta tõmbas hoova tagasi. Sedapuhku valu ainult vähenes natuke.
„Mitu sõrme, Winston?”
„Neli.”
Osuti tõusis kuuekümne peale.
„Mitu sõrme, Winston?”
„Neli! Neli! Mida ma muud saan öelda? Neli!”
Osuti oli ilmselt veelgi tõusnud, aga ta ei vaadanud seda. Rohmakas, tõre nägu ja neli sõrme täitsid kogu vaatevälja. Sõrmed seisid ta silmade ees nagu sambad, tohutu suured, ähmased ja nagu värelevad, aga neid oli ilma kahtluseta neli.
„Mitu sõrme, Winston?”
„Neli! Lõpetage ära, lõpetage ära! Kuidas te tohite! Neli! Neli!”
„Mitu sõrme, Winston?”
„Viis! Viis! Viis!”
„Ei, Winston, see ei aita. Te valetate. Te mõtlete ikka veel, et neid on neli. Mitu sõrme, palun?”
„Neli! Viis! Neli! Niipalju kui tahate. Ainult lõpetage ära, lõpetage see valu!”
Þkitselt ta oli istukil, O'Brieni käsivars ümber õlgade. Nähtavasti oli ta mõneks hetkeks teadvuse kaotanud. Köidikud, mis olid ta keha kinni hoidnud, olid lõdvenenud. Tal oli väga külm, ta vappus üle kogu keha, ta hambad plagisesid ja pisarad veeresid mööda põski. Hetkeks liibus ta vastu O'Brienit nagu imik, see raske käsi ümber tema õlgade lohutas teda imelikul kombel. Tal oli tunne, et O'Brien on tema kaitsja, et valu tuleb kuskilt väljastpoolt, mingist teisest allikast, ja et O'Brien päästab teda sellest.
„Teil läheb õppimine väga visalt, Winston,” ütles O'Brien malbelt.
„Mis ma sinna teha saan?” nuuksus Winston. „Mis ma sinna teha saan, kui ma näen seda, mis on otse mu silmade ees? Kaks ja kaks on neli.”
„Mõnikord, Winston. Mõnikord on see viis. Mõnikord on see kolm. Ja mõnikord on see nii ühte kui teist, kõik korraga. Te peate rohkem pingutama. Terveks saamine ei ole kerge.”