[Lauri_L]

Kuna katusekonstruktsioonideks vajamineva metalli saamisega ning vajamineva tehnika organiseerimisega tekkisid teatavad komplikatsioonid, siis sai ooteaeg sisustatud teiste töödega. Paika oli vaja panna hoone perimeetri soojustus. Kuna kogu elu käis hoone esisel nö parkimisplatsil, siis seda osa hetkel töösse ei pannud. Tehtud said parem ja vasak külg ning hoone tagakülg. Ma isegi ei tea miks, kuid mingil põhjusel olin varasemalt ära tellinud perimeetri peno (sulundiga EPS 120 Perimeeter) ning seda kahes paksuses 50mm ja 100mm. Kui paigalduseks läks, siis tekkis dilemma, et mida kuhu panna. Mõeldud-tehtud, vertikaali 100mm peno ning horisontaali 50mm peno kahes kihis ning ülekattega. Jällegi tuletan meelde, et sellist tööd ei olnud ma elu sees varasemalt teinud. Kindlasti on palju, mis on valesti või puudulik...

Aga veel enne, kui soojustamisega tegelema sai hakatud tegin vundamendilindi alaossa ära avad torustikele - vajalik kogus ruumide vahele ning perimeetrisse. Ava läbimõõduks 140mm, puuritud käsi-teemantpuuriga. Hoonesse sisse tuleb kanalisatsioonitorustik - suures ruumis mõlema suure sissesõiduukse ees trapp, mõlemas väiksemas tööruumis ruumi keskel trapp, soojuspumba siseosa lähedale põrandasse äravool ning planeeritavasse kraanikausi asukohta äravoolukoht. Kogu kanalisatsioonitorustik tuleb läbimõõduga 75mm. Dubleeritud avade kaudu taldmiku osas lähevad paika ka veetorud. Neid tuleb kaks ning asuvad eraldi. Üks taas soojuspumba siseosa juurde (sinna tuleb ka põrandakütte veesõlm) ning teine tulevase valamu asukohta. Hoonesisene veetorustik 2x25mm PEM. Kuid ehk tuleb võimalus sellel teemal ka hiljem peatuda. 



Nüüd edasi perimeetri soojustamisega. 

Kõigepealt palun kõikidelt lugejatelt ja kommenteerijatelt, et te säästaksite mind edasisel kommenteerimisel ühes asjas... Ilmselt on see meeste sünnipärane (või siis evolutsiooniline) vajadus mõtlematult midagi kuskile vahele toppida, seejärel täis pihustada ning lõppkokkuvõttes enda tehtuga ülimalt rahule jääda. Miks ma sellest siin kirjutan? Aga sellepärast, et edasipidi on näha üsna palju fotosid, kus Bauroc plokkide välisvuukidesse ning pragudesse on ehitusvahtu pihustatud. Tunnistan - mina tegin. Väga-väga-väga vale asi mida teha. Eksisin mina, on enne mind eksitud, eksitakse ka pärast mind. Kui paned paika perimeetrisoojustust, siis vahupüstol on opereerimisel enamasti samas asendis. Kui pudel enam ei pihusta, siis asendit muutes saab sellest ikka veel tilga-kaks kätte. Ja ega siis seda ballooni enne ära ei võeta, kui kõik kasutatud pole (ahne eestlase musternäide). See viimane tilk kummutatakse seintes leiduvatesse tühimikesse, pragudesse ning vuukidesse. Ärge seda tehke, sellest ei ole mitte midagi kasu. Vaht oma omadustelt paisub ikka sinna, kus tal on kergem minna, ehk siis väljapoole. Vuugid kivide vahel ning praod on üldjuhul nii kitsad (ning tolmu ja prahti täis), et vahtu on sinna vahele pea et võimatu suruda ning lõpptulemusena ei jää tühimik ikkagi tihe. Kes ei usu, proovigu järgi. Pihusta, lase kuivada, lõhu kivi või ühendus laiali ning näed ära kui kaugele vaht on läinud. Kui tahad Bauroc seintes pragusid kinni panna (millest tegelikult samuti väga palju kasu pole, sest plokkide vahel on topelt liimi täitevuugid), siis pahtelda need hiljem kinni või krohvi ära. Mina hiljem kraapisin kogu seintesse "pumbatud" vahu sentimeeterhaaval välja ning katsin seinad paksema liimiseguga pahteldades.

Teemasse... Allpool on näha, et vertikaalne soojustusplaat on juba paigas. Ma tellisin spetsiaalselt 600mm laiusega plaadid, sest hoone laia vundamendi taldmiku ning lindist eenduva Bauroc ploki vahele jäi 3 kihti fibo plokki, mis koos vuugitäidetega annavad kõrguseks ca 620mm. Arvestus klappis ning peno istus sinna vahemikku ideaalselt. 



Vertikaalne peno oli sulundliitega (punniga) ning paksusega 100mm. Plaat läks lindi külge liimvahuga (taga kaetud kogu perimeeter kahes osas ning keskele rist). Lisaks kaks penoplasti isolatsioonitüüblit plaadi kohta (nurkades neli), mis tõmbasid ja fikseerisid plaadi tihedalt vastu linti. Kasutasin 200mm tüübleid. Kõik plaadid said omavahel kokku liimitud (punnide pinnad) sama liimvahuga. Lisaks sai vahuga täidetud alumine vuuk taldmikuga ning ülemine vuuk müüritisega. 





Üleliigne vaht sai pärast tahenemist viisakalt ära lõigatud. Allpool näha töödeldud osa müüritise ja vertikaalse soojustuse ülaosas.



Kui vertikaalne soojustus paigas oli, hakkasin ette valmistama pinda horisontaalsele soojustusele. Horisontaalne soojustus peab jääma nurga alla hoonest eemale, et sadevesi eemale valguks. Muidugi peab alus olema piisava kõrgusega, et horisontaalne ja vertikaalne soojustus omavahel liita. Ühesõnaga läks töö taas killustiku (8-16) vedamise ja nurga alla rehitsemise tähe all. Allpool oleval fotol nähtav kiht sai 2-3 korda ka vibraga üle käidud, et tugev ning stabiilne jääks. Kui alus stabiilne ei ole, siis tulevikus võivad soojustuse püstine ja lamav kiht teineteisest lahti tulla ning tekibki külmasild. Tundub lihtne töö, kuid üksinda tehes üsna töömahukas. Protsessile kulus 3-4 tööpäeva. 



Ära ei tasu unustada geokangast, mis kaitseb dreenivat killustikupatja ümbritseva pinnasega segunemise eest. Allpool on saavutatud kaldenurk paremini näha. Tundub 20 kraadi alla. 







Allpool ette valmistatud ning lõplikult tihendatud pind



Kui alus valmis sai, hakkasin peale lappama esimest 50mm paksust kihti. Paigutatud sai nii, et perimeetrisoojustuse laius tuli 1 meeter. Horisontaalne osa sai vertikaalse külge liimitud taaskord liimvahuga. Kõik horisontaalsed plaadid teineteise külge sama moodi. Kõigepealt vaht liimitava plaadi pinnale, seejärel surusin plaadi vastu teist plaati ning seejärel kohe kivid ankruteks peale. Kui kuhugi jäigi vahe sisse, siis täitsin selle koheselt. 









Kui esimese kihi vuugid olid korralikult kuivanud, siis lõikasin kõik taaskord siledaks ning läks peale teine 50mm kiht ülekattega. Taaskord kõik plaatide vuugid omavahel vahuga kokku. Ülemise ja alumise plaadi vahele läks samuti liimvaht kogu perimeetri ulatuses. 









Minul kohe garaaži vee- ega kanalisatsioonitrassiga ühendamist teostada ei ole võimalik. Projekti sai sisse viidud märge, et need ehitatakse tulevikus välja ning ühendatakse hoonega. Kes ehitavad garaaži ja kes planeerib sinna tänapäeval mistahes kanalisatsioonitorud või äravoolutorud panna (nt. autode lumest sulamisvesi siseruumidest), siis peab arvestama teadmisega, et nõutud on õli- ja settekogur. Mingi popp nimi oli sellel asjal ka, ei mäleta enam. Mäletan vaid, et see maksis maasikaid ning minul polnud sellist raha kuskilt võtta. Kuna aga projektis oli eraldi märgitud, et süsteem ehitatakse hiljem välja, siis pääsesin selle ehitamisest. Torudele lihtsalt pimedad esialgu ette ning asi mutt.

Vee- ja kanalisatsioonitrassiga ühendamiseks tõin ühenduspunkti õue, poolteist meetrit hoonest eemale. Ei pea hakkama hoonet lammutama, kui kunagi mõne toru tahad sisse tuua. Ehitasin eraldi kaevu maa sisse (dreeniv killustikust alus, fibost seinad, EPS soojustus väljaspool), kuhu hiljem saab vajalikud trassid ühendada. Siin on näha torud ja täide, hiljem katsin kogu trassi liitumiskohani penoga ning seejärel läks täide peale. 





Sama teemaga jätkan taas tulevikus, sest nii see asi mul päris ei jää. Tööd natuke veel on.