[Aare R.]

Minu meelest on hetkel üks suurimaid probleeme see, et otsustajatel ei ole absoluutselt mitte mingit reaalsustaju. Mul on ka hästi suur tutvuskond, aga enamus on tõsised töötegijad ning kõik ütlevad kui ühest suust, et poes ei taha enam üldse käia. Ning meiesugustel ei ole sellist võimalust, et inflatsiooni tõusu tõttu poole aasta jooksul kaks korda tonn palgale otsa lajatada. 

Otsustajate elukaugust näitab ka üks Võrklaeva vastus ühele küsimusele, mida ma eile kuulsin- kuna ma uudiseid ei loe ega vaata, jõuavad mõned asjad minuni viibimisega.
Nimelt- kuna viimasel nädalal on kuuldavasti teemaks olnud 92. aasta Audi- küsiti Võrklaevalt soovituse peale osta säästlikum auto, et mille eest? Vastus oli, et aga on ju võimalus see Audi maha müüa ja selle eest osta uuem ja säästlikum auto, mille peale taustal isegi ajakirjanik laginal naerma hakkas. Mul tulid täpid peale hoopis.
Esiteks oli see vastus vastik juba oma elukaugust tõttu ja teiseks oli V. vastus vastikult nämmutav ja keerutav, see tegi Võrklaeva veel eemaletõukavamaks- ma ei tea, kas see rohkem enam võimalik on, tänaval ma peale sellist iba ma temaga kokku põrgata ei tahaks igatahes. 

Võsa jutt eelmisel leheküljel oli täiesti õige, kui ta ütles, et kõige rohkem häiribki "nende" ülbus ja pohhuism rahva suhtes ning see, et me oleme mingi lüpsilehm, kes kunagi tühjaks ei saa.

Eesti rahvas on juba praegu hädas ja mures!
Keskmine palk, millest jahutakse, on üks suur bluff- keskmine palk tõusebki just nende inflatsiooni tõttu tõstetavate riigiametnike palkade tõttu, mis jääb ikkagi meie kanda, kusjuures väga paljud inimesed saavadki jätkuvalt vaid miinimumpalka (kuskilt lugesin, et äkki ligi pooled tööealistest inimestest).

Aga kui pole maksumaksjad ega ettevõtteid, pole ka riiki! Ilmselgelt on see "valitsuse" jaoks mingi teise Eesti mure.