[DevilDeVille]

Siinkohal pean auväärt ksf. honkomeest natuke parandama - ametnikud on lojaalsed eelkõige ametnikele. Tänaseks päevaks on tegelik süvariik (mitte klounidele müüdav nägemus poliitiliselt kallutatud jõuametitest) jõudnud positsiooni, kus ametikohtade täitmist ja rotatsiooni organiseeritakse endile (omastarust) võimulolijatest pea täiesti sõltumatult. On väljakujunenud üks kildkond tegelasi, kes peavad endid aadlikeks ja Eesti Vabariiki oma pärusmõisaks, mis ellukutsutud nende materiaalsete vajaduste ja egotsentriliste ambitsioonide täitmiseks. Parkinsoni seadus kehtib. Ja kuidas veel.

Kindlasti soovitan lugeda LR-is ilmunud eestikeelset versiooni, kuigi originaalis on selgesti amüsantsem. A igakjuhuks panen siia ühe väikese referaadi ka:

Parkinsoni seadus ütleb, et „töö hulk kasvab, et täita selle tegemiseks ette nähtud aega”. Samuti kasutatakse tabavamat sõnastust, mille kohaselt „töö hulk kasvab, et täita saadaval olevat aega”.

Esmakordselt sõnastas selle C. Northcote Parkinson artiklis, mis avaldati The Economistis 1955. aastal, hiljem ilmus see koos teiste esseedega raamatus “Parkinsoni seadus: progressi otsimine” (London, John Murray, 1958), põhinedes Briti tsiviilteenistuse põhjalikel kogemustel. Teaduslike vaatluste käigus, mis andsid oma panuse seaduse arengusse, märkas ta, et samal ajal kui Briti impeeriumi tähtsus maailmas vähenes, kasvas riigiametnike hulk kolooniate ametis.

Parkinsoni järgi põhjustavad seda kaks asjaolu: Esiteks „Ametnik soovib kasvatada alluvate, mitte konkurentide hulka” ja teiseks „Ametnikud töötavad üksteise jaoks”. Samuti märkis ta, et bürokraatliku süsteemi ametnike hulk kasvas 5–7% aastas „olenemata tehtud (kui üldse) töö hulgast”.

Parkinsoni seadust on kasutatud ka viidatuna algsele seosele arvutitega: „andmete hulk kasvab vastavalt vabale kettaruumile“ – suurema hulga mälu ostmine julgustab kasutama rohkem mälu võtvaid programme. Viimasel kümnel aastal on jälgitud, et süsteemi kasutamisele kuluva mälu hulk kipub järsult kahekordistuma iga 18 kuu järel. Õnneks kipub sama raha eest saada oleva mälu hulk iga 24 kuu järel samuti kahekordistuma. Kahjuks garanteerivad füüsikaseadused, et see ei kesta igavesti.

Parkinsoni seadust oleks võimalik üldistada järgnevalt: „Nõudlus ressursi järele kasvab alati vastavalt pakutava ressursi hulgale”. Selle lisatakse sageli täiendus, mille kohaselt „vastupidine ei ole tõene”.

On huvitav märkida, et see üldistus on muutunud väga sarnaseks majandusseadusega hinna ja nõudluse kohta, mis ütleb, et mida madalam on kauba või teenuse hind, seda kõrgem on nõudlus.

Parkinsoni seaduse rakendamine

Parkinsoni seadust rakendatakse mitmetes tegevustes.

• Projektijuhtimises täidetakse individuaalseid ülesandeid, millel on lõpptähtaeg, harva enne tähtaega, sest inimesed, kes seda tööd teevad, laiendavad tööd nii, et see saaks tehtud enam-vähem lõpptähtajaks. Seda võib võrrelda üliõpilase sündroomiga, mille puhul individuaalsete ülesannete täitmine jääb peaaegu alati hiljaks. 
  
  
• Samuti märkavad seda inimesed oma igapäevaste tegevuste puhul. Olenemata sellest, kui palju toimetusi päevakavas ette on nähtud, saavad nad üldjuhul kõik tehtud. See viib järeldusele: „kui sa tahad, et midagi saaks tehtud, anna ülesanne hõivatud inimesele”, sest paistab, et nemad tulevad „aja planeerimisega” paremini toime. Kuigi see võib olla tõsi, on asi tegelikult lihtsalt selles, et nad teevad rohkem ning nende töö ei kasva lõputult, et täita veel hõivamata aega.