[Meelis2]

Ühe mustanahalise jutt: minu vanaisa käis tööle 10miili jalgsi, minu isa käis jalgsi tööle 5 miili, mina sõidan tööle kadilakiga, mu poeg sõidam tööle mersuga ja lapselaps hakkab tööle sõitma ferrariga. Lapselapselaps häkkab tööle käima jälle jalgsi. Miks nii? Rasked ajad loovad tugevaid mehi, kerged ajad loovad nõrku mehi, nõrgad mehed loovad raskeid aegu.

Pigem on ühiskonna arengu seisakus kaks põhiprobleemi: Esiteks laste arvu vähenemisega perekondades ja nõukaajal oma töömeheteed alustanud põlvkonna varase väljasuremisega on tekkinud nn pärandisaajate põlvkond kes käivad koolis kui viitsivad siis 25-35 eluaastani(kui ei viitsi siis on niisama ilusad) ja ei pea muretsema oma majandusliku toimetuleku, peavarju ja igapäevaelu pärast. Teiseks need lapsed kes kasvasid üles meie varakapitalistlikul perioodil kus vanematel oli edukultus(naabrist parem) ja nende jaoks aja leidmise asemel anti raha (raha hulk andis ühiskondliku staatuse).
Mõlematel gruppidel puudub igasugune tahe tegeleda millegi sihipärasega, meie mõistes töö tegemine on neile out; pigem tehakse arvutis mingeid utoopiaid ja mõttetuid üritusi või mingit jama sest teised ju teevad jne et olla pildis jne jne. Lihtsalt ollakse ilma igasuguse eesmärgita.
Muidugi erand kinnitab reeglit ja õnneks näen jälle et noorus on hakanud oma kätega tehtavat hindama ja ei karda väljakutseid. Aga vahepealne auk annab meie majaduses tunda veel aastaid, ilma innovatsiooni ja tööandjate lisadumiseta väheneb järjest maksumaksjate hulk ja kasvab ülalpeetavate hulk. Nii et maksutõusud on tulnud et kasvada, vahet pole kes Stenbocki majas istub. Küll aeg näitab aga saame veel kinnisvaramaksu ja ettevõtte tulumaksu ja krt teab mis maksud.