[alfredo]

Huvitav tõesti. Linnalähedase raudtee ääres elamine on suht järsult muutunud. Ei mõtle hetkel vaid tunnet, et oled kuskile slaavi kultuuripäevadele sattunud. Lisaks tekitab muremõtteid tehniline progress. Hiljuti pandi raudteele teine rada juurde ja ronge tunduvalt rohkem käima. Loomulikult lisati ümberehituse käigus ultramoodne tänapäevane juhtautomaatika, mis šlagbaume üles-alla liigutab. Ainuke häda on selles, et ooteaeg võrreldes v(a)(e)naaegse kirvesüsteemiga on tuntavalt pikem, kuigi arvutustehnika arengu tõttu võiks kogu see kupatus rongidele hoopis kiiremini reageerida. Pikem ooteaeg pluss tihedamalt ülesaamispause tähendab rohkem ootamist, õpetati kolmandas klassis. Ja mis teha, neid ülesite on vaja päevas teinekord kordi läbida. Visuaalse vaatluse järgi teistel ka. Ütleks isegi, et Pääsküla ja Laagri ülesõitude ümbruses tekib tippaegadel täiesti arvestatav ummik. Ju siis ka mujal. Aga et edaspidi tuleks selle mõttetu ja närvesööva (lisa)ootamise eest riigile veel peale maksta, on üsna põnev idee, mis vajab analüüsi. Orvelle ei hakkakski enam meenutama, pigem mõtleks Ansipi häälega, et tule taevas appi.

Aga mis mulle selle põneva maksutõusu juures kõige rohkem sümpatiseerib, on üks tagasihoidlik asjaolu. Nimelt saab tavaline kodanik, n.ö.reamaksumaksja ehk molekul edaspidi lisaks enda vajaduste rahuldamisele kanda ka tubli vallaametniku, hea riigikogulase, tähtsa ministeeriumi töötaja, isegi toreda politseiniku ja näiteks Kaja Kallase auto maksukulud pluss kõik muud kulud, mis riik on ette näinud. Sest meil on pappi ja me aitame nõrgemaid hea meelega, see on me loomuses.