[Lauri_L]

Nüüd saab teemaga liikuda siseruumidesse - ongi tegelikult jahedam, sest paksud kiviseinad ja sinna ööga salvestunud madalamad temperatuurid pakuvad head leevendust kõrvetava päikese eest. Nagu eelpool mainitud, sai hakatud sisetöödega tegelema vahetult enne seda, kui välisvooder valmis hakkas saama.

Algatuseks sai ära tellitud siseuksed: 1tk 2,1x1,0m ja 2tk 2,1x1,5m kahepoolsed. Tulenevalt projektist pidid need olema tulekindlad metalluksed. Uksed teeb valmis Saku Metall, kes suutis pakkuda parima hinna ning mõistliku tarneaja. Sellistel ustel on aga üks suur miinus. Nad on rasked ja võrdlemisi suured. Esimese asjana hakkasin muretsema oma siseseinte pärast, mis olid tehtud 200mm paksusest pehmest Bauroc plokist. Kui ikka massiivse ukse tagakätt pauguga kinni lööd, siis tekib korralik inerts (muidugi on korralikul uksel olemas korralik sulgurmehhanism, aga ikkagi), mis omakorda ei pruugi pehmele seinale pikemas perspektiivis hästi mõjuda. Ühesõnaga otsustasin, et teen ukseavadesse korralikud metallraamid ning ankurdan need seina kinni. Hiljem paigaldab uste lengid omakorda sinna külge.

Raamid ehitasin 80x40x4 nelikanttorust. Ühe külje moodustas kaks omavahel külgepidi kokku keevitatud nelikanttoru, seega tuli raami mõõduks 200mm laiuses seinas 160x40mm. Mõlemale poole jätsin 20mm vaba ruumi, et silmal parem vaadata oleks. Raami istu tegin ukseava suhtes võimalikult täpse. Küljed läksid seina pikkade ankrute ja ankruliimiga. Pealmine osa peale ning sai püstiste külge kinni keevitatud. Alaossa keevitasin postidele "kõrvad", mis läksid M12 poltide ja betooniankrutega hoone alumisse betoonist sidumisvöösse kinni. Lõpptulemus jäi mõnusalt tummine küll ning peaks rasket ust kenasti kandma ja toetama.



Siin on tehtud esimesed eeltööd koos krohvimisega. Krohvimine on minu jaoks kunst, mida ma vist kunagi selgeks ei saa. Raske on aru saada, kuidas võrdlemisi paks kiht vedelat "pastat" on võimalik sirgelt ja siledalt seina ajada. Ühesõnaga töö, mis vajab palju parema kannatusega inimest kui mina. Siinkohal ütlen kohe ära, et krohvimine ei ole minu tehtud. Selleks tuli appi sõbrapoiss. Niikaua, kui tema sees toimetas, sain ise rahulikult välisvoodri värvimisega tegeleda.



Kokku sai lepitud nii, et tulemus peaks jääma sirge ning loodis, kuid täiesti siledaks pahteldama ei hakka. Tegemist siiski garaažiga, mis saab olema pigem tööruum, kui eluruum. Proovitöö näitas, et pinna saab päris heaks, kuid sisse jääb endiselt peenike tera, mis on käe all hästi tunda (tegemist ikkagi krohviga, mitte pahteldamise ja lihvimisega). Midagi hullu ei ole ja asi peaks paremaks muutuma, kui värv peale lasta.



Krohvimiseks oli kasutusel MP75 kipskrohvi segu. Toores krohv sai viimase lihvi hõõrutiga.



Alloleval fotol on näha esimene sein kuivanud krohviga. Minu silmale ja käele oli tulemus piisavalt hea arvestades, et tegemist siiski tööruumiga.
Kõrvalmärkusena veel see, et uste ja usteavade laiused ning paigutus sai valitud nii, et kõigi kolme ruumi (suur ja kaks väiksemat) vahel, saaks liigelda roklaga ja vähese vaevaga raskemat tehnikat liigutada. Minu ideaalses garaažis peaksid kõik suuremad tööpingid ning abiseadmed olema kerge vaevaga nii ruumis sees kui ruumide vahel teisaldatavad.



Ning siin ongi näha, kuidas esimene väiksem ruum hakkab vaikselt krohvi alla saama.



Suure ruumi kõrgus laeni on pisut alla 4,8 meetri. Sai proovitud ühte- ja teistpidi, kuid pidi siiski (see on juba vist kolmas kord) laenutusest tellingud võtma. Kui värvida või pahteldada võid väiksema kodukootud puki pealt, siis suure pinna krohvimine päris nii lihtsalt ei õnnestu. Ja tegelikkuses on krohvitavat pinda üksjagu. Jämedate arvutuste järgi 250 ruutmeetri kanti.





Ning siin on vaade teise otsaseina, mis peab samuti krohv alla saama. Tööd jagub.





Krohvimisjärg teise väikese ruumi käes...