[zazik]

Üks härra, kel pidavat olema siinse moderaatoriga „head suhted“, saatis mulle privaatsõnumi, et ta on üks nendest „ahnitsejatest“. Tema hinnangul on kõik kohad täis pooleliolevaid „projekte“, mida üritatakse müüa ja nendest lahti saada. Samuti ta ei taha noortele müüa, sest nood on kahtlased või liiga odavalt müüa, sest siis lõpetab see isend pressi all.

Mis mul muud üle soovitada, kui tehke noortele parem taustauuring, kuid kuskilt peab ju noor alustama ja nõuda noorelt samapalju elutarkust/oskuslikust kui Teilt, on liiga palju küsitud. Ega Te ise noorena paremad siis polnud: kõik vaatavad end vanemas eas, et kui loll ma ikka noorena olin. Läheb osa isendeid aia taha, siis läheb, vähemalt noorem generatsioon, kel on rohkem elujõudu ja parem füüsiline vorm, tegeleb asjaga edasi. Asjad vähemalt ei seisa kuskil kuuri all.
Mis puudutab hinna argumenti, siis ma ei mõelnud selle all, et hakake enda iseendeid puhta muidu ära andma, ikka turuhinna eest. Näiteks selleks, et võtaksin ühelt vanamehelt ohjad üle, tahtis ta ainuüksi ühe teatud firma logodega kaunistaud tühja plekkriiuli eest mõõtudega ca 3 x 2 meetrit saada 6000 €. No see hind ei ole kuidagimoodi normaalne.

Kuidas see automaks ja sellega kaasnev doonorikollektsioonide pressi alla saatmine aitab noorte jaoks projektikate kättesaadavust parandada? Püksipissimise efekt jah korraks on, aastal 2024 kui kuurid tühjaks müüakse. Aga see tähendab ühtlasi ka seda, et tulevikus jääb kuurileidusid sellevõrra vähemaks.
Parimad projektid ju sünnivadki asjadest, mis on kümnendi või paar kuskil kuuri all laagerdunud.

Heades tingimustes kuuri all seismine sageli siiski kasvatab sõiduki väärtust, isegi kui mitte rahalises plaanis, siis kultuurilises ikka. Kasvõi Youngtimer Campil võib näha kõiksugu veidraid 90-date autosid, mis 15a tagasi olid lihtsalt mõttetud emotsioonitud plekikäkid, tänaseks aga juba panevad pead pöörama, sest nendetaolisi pole enam säilinud.

Siin avaldab eesrindlik seltsimees varjamatult oma soovi teiste inimeste vara kontrollida ja maksustada.

Ma ei soovi teiste inimeste vara kontrollida, aga see mõtlematu tavaari kokkukrabamine, säilitamine ja „hoian kõik endale“ põhimõtted, mind ei kõneta.
Enda kola, mis ei leia aktiivset kasutust, olen kõik maha müünud ja seda põhimõtet olen järginud noorukieast peale. Minu aju töötab nii – otsan puruks/kordategemisvajava isendi/seadme, teen ta korda, õpin hingeelu, tema nõrkusi ja tugevusi tundma, kuid lõpuks hakkab mul tast igav, ma ei saa enam sealt stiimulit. Rind kummis auto- või motoparaadil, -kokkutulekul olek ei tekita minus mingisugust naudingut või näidata sõpradele/tuttavatele kui suur auto-/motopark mul on, ei tee mu peenist pikemaks. Võib-olla tõesti ma pole selleks piisavalt nartsissistlik.

Kui ennast kogumine ei kõneta, siis ei pea ju koguma. Aga milleks soosida teisitimõtlejate represseerimist?