11-08-2023, 09:45 AM
Varasemalt siin jutuksolnud automaksu määra võimalikust suurendamisest ministri määrusega ning seda võimalust puudutanud arvamusele tehtud "faktikontrollist" räägib mõistuspärases võtmes inimene, kes õigusest ühtteist taipab:
PAUL KERES ⟩ Mis on faktikontroll ja mis arvamuskontroll?
[b]Ajakirjandus peab kontrollima ikka fakte, mitte arvamusi, mille tõesust on võimatu tõestada, leiab vandeadvokaat Paul Keres.[/b]
Juulikuu viimasel päeval avaldas väljaanne Delfi järjekordse «faktikontrollina» pealkirjastatud artikli (FAKTIKONTROLL Ministrid ei saa omavoliliselt automaksu täiendavalt tõsta), mille autor on Marta Vunš. Selles artiklis võetakse luubi alla Eesti Autoomanike Liidu Priit Tammeraiu Facebooki postitus, kus Priit Tammeraid avaldas arvamust, et automaksu kehtestamisega praegu kõne all olevas sümboolses määras luuakse tegelikult seaduses tingimused selle tõstmiseks tulevikus rahandusministri poolt ning see läheb maksu igakordsel kergitamisel mööda parlamentaarsest debatist. Priit Tammeraid viitas seejuures rahandusministeeriumis peetud ümarlauale, kus sellist õigustehnilist lahendust oli arutatud.
Faktikontrolörid võtsid kõnealuse Facebooki postituse üsna raevukalt ette, kaasasid tunnustatud riigiõiguse eksperdi Paloma Krõõt Tupay, ja kuulutasid, et see lihtsalt ei ole võimalik, sest selline olukord olevat põhiseadusevastane.
Mul tekkis seda niinimetatud faktikontrolli lugedes ausalt öeldes üsna kõhe tunne, sest see, mida praegu faktikontrolli lipu all on tehtud, pole ei olemuslikult ega sisuliselt faktikontroll. Eesti keele seletav sõnastik seletab fakti kui midagi, mis on tõesti toimunud või eksisteerinud. Laimuasjade kohtupraktikas defineeritakse faktiväidet kui sellist väidet, mis on tõendatav või ümberlükatav, mille tõesus on kontrollitav.
Näiteks on kontrollitav, kas vastab tõele väide, et korvis on kolm õuna. Need õunad saab kokku lugeda ja kui nende summa on kolm, siis vastab väide tõele. Kui summa on mistahes muu arv kui kolm, siis on väide väär. Õiguslikud arvamused ja tõlgendused ei ole faktid ja need ei allu tõesuse kontrollile. Need on arvamused ja arvamusi saab avaldada igaüks.
Lihtsalt arvajad võivad seda teha erineva autoriteedi tasemelt. Näiteks minu arvamus kindlasti ei ole sama kaalukas kui Krõõt Paloma Tupay või mõne kohtuniku arvamus, aga sellest hoolimata ei ole kummagi näol tegemist faktiga, mille alusel kellegi kolmanda seisukoha tõeseks või vääraks pidada. Lõplik selgus, kas mingi seadus on põhiseadusega vastuolus või mitte, selgub seaduse põhiseaduspärasuse kohta tehtavast kohtulahendist, ent selliselgi juhul ei saa põhiseaduspärasust või -vastasust pidada faktiks. Ka kohtu hinnang seadusele on arvamus, olgugi et see on tehtud kõrgeima autoriteedi positsioonilt. Ka Riigikohtu seisukohad võivad aeg-ajalt muutuda, ning lahenditele kirjutatakse ka eriarvamusi. Fakt on üksnes see, kas seadus on tunnistatud põhiseadusevastaseks või mitte.
Seda, et faktikontrolörid on asunud panema ÕIGE/VALE templeid arvamustele, on seega täiesti väärastunud ja ohtlik suund arvamus- ja meelsuskontrolli normaliseerimisele. Sellisel nähtusel ei tohi demokraatlikus ühiskonnas lasta juuri ajada ja need osakonnad ajakirjandusväljaannetes tuleks likvideerida.
Kõige eelneva taustal mõjub eriti groteskselt see, et ajakirjanik, kellel puudub õigusalane ettevalmistus ja seetõttu võime süvitsi mõista Krõõt Paloma Tupay ja maksu- ja tolliametnik Maret Metsa asjakohaseid kommentaare, teeb nendest loogilise hüppe abil järelduse, et Priit Tammeraiu tõlgendus oligi väär. Sellega ei saa nõustuda.
Priit Tammeraid ise kirjeldab, et automaksu üle toimuval arutelul oli kõne all volitusnormi kehtestamine, mis võimaldaks rahandusministril tulevikus muuta näiteks maksumäära selliselt, et maksukoormus suureneb. Sellise volitusnormi kehtestamises ei ole mitte midagi põhiseadusevastast ja seda rakendatakse rutiinselt. Peamine on see, et riigikogu otsustaks ära põhilised maksukoormust puudutavad küsimused ehk sätestaks näiteks maksumäära või selle vahemiku ülem- või alammäärana, maksubaasi, identifitseeriks maksumaksja ja määraks kindlaks muud maksu arvestamise alused, ja kui peab seda asjakohaseks, sätestaks alused maksuerisusteks. Eeldusel, et rahandusminister teeb määruseid volitusnormi piires ja volitusnorm ise on piisavalt määratletud, oleks selline maksuseadus formaalselt põhiseaduspärane.
Kõike seda ju kõnealuses «faktikontrollis» kirjeldataksegi, aga mingil põhjusel (ilmselt ajakirjaniku enda meelsuse mõjul) järeldatakse, et automaksuvastased seisukohad on väärad.
Minu arvates tuleks selline «faktikontroll» koheselt lõpetada.
PAUL KERES ⟩ Mis on faktikontroll ja mis arvamuskontroll?
- Fakt on midagi, mille tõesust on võimalik tõestada.
- Arvamus ei ole fakt.
- Faktikontroll on kui meelsuskontroll.
[b]Ajakirjandus peab kontrollima ikka fakte, mitte arvamusi, mille tõesust on võimatu tõestada, leiab vandeadvokaat Paul Keres.[/b]
Juulikuu viimasel päeval avaldas väljaanne Delfi järjekordse «faktikontrollina» pealkirjastatud artikli (FAKTIKONTROLL Ministrid ei saa omavoliliselt automaksu täiendavalt tõsta), mille autor on Marta Vunš. Selles artiklis võetakse luubi alla Eesti Autoomanike Liidu Priit Tammeraiu Facebooki postitus, kus Priit Tammeraid avaldas arvamust, et automaksu kehtestamisega praegu kõne all olevas sümboolses määras luuakse tegelikult seaduses tingimused selle tõstmiseks tulevikus rahandusministri poolt ning see läheb maksu igakordsel kergitamisel mööda parlamentaarsest debatist. Priit Tammeraid viitas seejuures rahandusministeeriumis peetud ümarlauale, kus sellist õigustehnilist lahendust oli arutatud.
Faktikontrolörid võtsid kõnealuse Facebooki postituse üsna raevukalt ette, kaasasid tunnustatud riigiõiguse eksperdi Paloma Krõõt Tupay, ja kuulutasid, et see lihtsalt ei ole võimalik, sest selline olukord olevat põhiseadusevastane.
Mul tekkis seda niinimetatud faktikontrolli lugedes ausalt öeldes üsna kõhe tunne, sest see, mida praegu faktikontrolli lipu all on tehtud, pole ei olemuslikult ega sisuliselt faktikontroll. Eesti keele seletav sõnastik seletab fakti kui midagi, mis on tõesti toimunud või eksisteerinud. Laimuasjade kohtupraktikas defineeritakse faktiväidet kui sellist väidet, mis on tõendatav või ümberlükatav, mille tõesus on kontrollitav.
Näiteks on kontrollitav, kas vastab tõele väide, et korvis on kolm õuna. Need õunad saab kokku lugeda ja kui nende summa on kolm, siis vastab väide tõele. Kui summa on mistahes muu arv kui kolm, siis on väide väär. Õiguslikud arvamused ja tõlgendused ei ole faktid ja need ei allu tõesuse kontrollile. Need on arvamused ja arvamusi saab avaldada igaüks.
Lihtsalt arvajad võivad seda teha erineva autoriteedi tasemelt. Näiteks minu arvamus kindlasti ei ole sama kaalukas kui Krõõt Paloma Tupay või mõne kohtuniku arvamus, aga sellest hoolimata ei ole kummagi näol tegemist faktiga, mille alusel kellegi kolmanda seisukoha tõeseks või vääraks pidada. Lõplik selgus, kas mingi seadus on põhiseadusega vastuolus või mitte, selgub seaduse põhiseaduspärasuse kohta tehtavast kohtulahendist, ent selliselgi juhul ei saa põhiseaduspärasust või -vastasust pidada faktiks. Ka kohtu hinnang seadusele on arvamus, olgugi et see on tehtud kõrgeima autoriteedi positsioonilt. Ka Riigikohtu seisukohad võivad aeg-ajalt muutuda, ning lahenditele kirjutatakse ka eriarvamusi. Fakt on üksnes see, kas seadus on tunnistatud põhiseadusevastaseks või mitte.
Seda, et faktikontrolörid on asunud panema ÕIGE/VALE templeid arvamustele, on seega täiesti väärastunud ja ohtlik suund arvamus- ja meelsuskontrolli normaliseerimisele. Sellisel nähtusel ei tohi demokraatlikus ühiskonnas lasta juuri ajada ja need osakonnad ajakirjandusväljaannetes tuleks likvideerida.
Kõige eelneva taustal mõjub eriti groteskselt see, et ajakirjanik, kellel puudub õigusalane ettevalmistus ja seetõttu võime süvitsi mõista Krõõt Paloma Tupay ja maksu- ja tolliametnik Maret Metsa asjakohaseid kommentaare, teeb nendest loogilise hüppe abil järelduse, et Priit Tammeraiu tõlgendus oligi väär. Sellega ei saa nõustuda.
Tsitaat:Seda, et faktikontrolörid on asunud panema ÕIGE/VALE templeid arvamustele, on seega täiesti väärastunud ja ohtlik suund arvamus- ja meelsuskontrolli normaliseerimisele.
Priit Tammeraid ise kirjeldab, et automaksu üle toimuval arutelul oli kõne all volitusnormi kehtestamine, mis võimaldaks rahandusministril tulevikus muuta näiteks maksumäära selliselt, et maksukoormus suureneb. Sellise volitusnormi kehtestamises ei ole mitte midagi põhiseadusevastast ja seda rakendatakse rutiinselt. Peamine on see, et riigikogu otsustaks ära põhilised maksukoormust puudutavad küsimused ehk sätestaks näiteks maksumäära või selle vahemiku ülem- või alammäärana, maksubaasi, identifitseeriks maksumaksja ja määraks kindlaks muud maksu arvestamise alused, ja kui peab seda asjakohaseks, sätestaks alused maksuerisusteks. Eeldusel, et rahandusminister teeb määruseid volitusnormi piires ja volitusnorm ise on piisavalt määratletud, oleks selline maksuseadus formaalselt põhiseaduspärane.
Kõike seda ju kõnealuses «faktikontrollis» kirjeldataksegi, aga mingil põhjusel (ilmselt ajakirjaniku enda meelsuse mõjul) järeldatakse, et automaksuvastased seisukohad on väärad.
Minu arvates tuleks selline «faktikontroll» koheselt lõpetada.
_______________________
Koledate Kastikate Klubi