[Lauri_L]

Garaažiga toimetamine ning sellele väljast viimase lihvi andmine on täies hoos, sest ega sügis taevasse jää ning välistööd, mida saab veel lõpetada, tuleb ära lõpetada. Palju ei ole hoone endaga iseenesest jäänud. Seekordse postituse teemaks on veerennid.

Garaaži veerennid kannavad erinevalt katusest (mis oli Toode AS poolt tarnitud) Ruukki kaubamärki. Naaberküla plekksepa ettevõte oli arusaamist mööda Ruukki edasimüüja ning sealt need ka tulid. Vähemalt oli hea ja lihtne kodu lähedalt kogu mant ära tuua. Veerennid tulevad mõlemale poole katust ning kokku läheb paika natuke üle 35 jooksva meetri. Tegemist on ümara süsteemiga. Kuna ka veerennide paigaldus oli minu jaoks esmakordne, siis võtsin tootja paigaldusjuhendi omale seltsiks. Iseenesest mõnus ja lihtne töö. Et ennast räästasse upitada, võtsin taaskord kasutusse "multifunktsionaalse" Bransoni. Frontaal ette ning ise sisse. Või täpsemalt traktor õige koha peale, kopp õigele kõrgusele ja siis ise mööda noolt kopa sisse . Ning kui liikuda vaja oli, siis käis kogu asi vastupidises järjestuses.



Kõige olulisem oli alustuseks korrektselt paika saada veerenni paigaldusklambrid. Need pidid ühelt poolt jääma kalde alla ning kalde all olema ühel joonel. Teiselt poolt pidi ka renn õige kõrguse peale jääma, et vesi katuselt sinna edukalt sisse voolaks (mitte ei voolaks enne renni maha või tuiskaks rennist üle. Seega kõigepealt kruvisin räästasse mõned toed ära ning mõõtsin välja maksimaalse ja minimaalse kõrguse (ning ka kauguse) pleki alumise ääre suhtes. See toimus kõige lihtsama katse-eksitus-meetodil. Renn mingile kõrgusele paika ning seejärel hakkasin katusele 1,5l pudelist vett kallama. Alguses vaid minimaalselt, hiljem nii palju kui "torust" tuli. Nägi täpselt ära, kuidas vesi katuselt alla tulles käitub.



Seejärel liikusin maksimaalsest ja minimaalsest kaugusest pleki ääre suhtes natuke keskmise poole, et ära kasutada kõige sobivam tööala. Katuse räästa pikkuseks tuli ligikaudu 17,5 meetrit. Ühesuunalist kallet kogu pikkuses ei saanud ja ei oleks ka mõtet olnud anda. Jagasin pikkuse pooleks ning panin keskpunkti kõige kõrgemasse sobivasse asendisse kruvi. Mõlemas küljes läks kruvi kõige madalama sobiva kõrguse peale. Seejärel ühendasin kolm punkti ehitusnööriga ning vajalik kalle oligi olemas. See tähendab, et katusel kogunev vesi juhitakse maapinnale läbi kahe, renni otsades asuva äravoolutoru. Edasi oli juba lihtne. Klambrid räästa külge vastavalt ehitusnöörile ning veerenn peale sobitada. Klambrid mulle meeldisid, sest need olid reguleeritava nurgaga. Sai veerenni kenasti katuse ääre suhtes õige nurga alla panna olenemata kinnituspinna nurgast. Klambreid (tehnilise nimetusega rennikonksud) paigaldasin ca 85cm vahega. Juhend ütles küll 60cm, kuid mul hakkas klambritega kitsas kätte tulema. Kaldeks jäi arvutuslikult 3,5mm meetri kohta.



Veerenni otsad tõstsin natuke üles, et mõlemad pooled jääksid äravoolu suhtes ikkagi nurga alla ning et renni seisvat vett ei hakkaks kogunema. Vihmavee allatulek on Ruukkil samuti huvitavalt lahendatud. Märgid vaid sobiva koha ära, sisuliselt noaga risti auk renni sisse, painutad lõikeservad alla ning paned äravoolu väljavõtte sinna peale. Väljavõtte ülaosas on kõrvad, mis painutad ülevalt renni sisse ümber valtsi. Jääb üsna soliidne ja käe vahel tugev. Painutamisel peab olema muidugi ettevaatlik, et pinnakatet maha ei kraabiks. Ise kasutasin viimaseks tugevamaks paigale fikseerimiseks kullinokatange, millele panin pehmed plastmassist korgid otsa, et jälgi peale ei teeks. Igaks petteks värvisin kõik lõikeservad roostetõrjevärviga üle, et korrosioon liiga tegema ei hakkaks.



Selline sai kaugemalt vaadatuna. Kui just spetsiaalset vihmaveerenni ei otsi, siis ega ta silma ei kriibi küll. 





Äravoolutorude paigaldamine oli nagu torude paigaldamine ikka. Pisut keskmiselt hoolikamat mõõtmist ning sirged torud läksid põlvede abil kokku.



Tagumisest küljest paigaldusfotosid ei teinud, sest ei tahtnud pidevalt kopa peal kaskadööri mängida... kuigi tõele au andes tuli see juba päris hästi välja. Tegin pigem mõningad lähifotod. Võib-olla on neist kunagi kellelegi rohkem kasu.





Räästa otsaklambrite jaoks ei jäänud paraku piisavalt toetuspinda, kõigest pool ettenähtust. Lahendasin selle nii (alloleval fotol on halvasti näha, järgmisel pärast seda pisut paremini), et panin klambri taha ehitusnurga, mille ühe poole lasin kruvidega tuulekasti külge ja teise poole poldi-mutriga klambri alaosa külge. Kokkuvõttes sai hea ja tugev konstruktsioon. Ära ei karga see sealt päris kindlasti.











Sobitasin kohe ka äravoolulehtrid paika. Jätsin pisut ruumi võimaliku tulevase sillutise jaoks. Kokku tuli neli äravoolu - üks igasse hoone nurka. Äravooludel on hoone külgedel perimeetrisoojustuse all omad äravoolutorud, mis suubuvad hoone üldisesse drenaaži ning mis omakorda juhib sade- ja drenaažvee eemal olevasse kraavi.