[Lauri_L]

Videotes on interjöörid üsna erinevad, nii värvi kui viimistlustaseme poolest. Kas sisuloome põhimõte oligi, et kõik tehakse nö tailor-made või oli ka mingi "standardinterjöör"?  Või tulid erinevused sisse seeriate järgi?
Sisu ja eriti armatuuri stiil tundub üsnagi lakooniline ja pigem askeetlik kui luksuslik, kuigi väliskuju lubaks eeldada peent kujundusjoont ka sisupoolel. Kas seal taga on inglise või itaalia põhimõtted?

Giugiaro Esprit oli oma ajastu üks superautodest. Peaaegu kiire, välimuselt futuristlik, kallis ning luksuslik (niivõrd, kui üks spotauto sai seest luksuslik olla). Nende puhul järgiti piinliku täpsusega tolle aja moodi ning vastavalt sellele kujundati erinevad interjöörid (pean silmas materjale) US turule ja kodusele UK turule. Sisekujunduslikud elemendid olid tõepoolest suuresti inspireeritud Itaalia sportautodest. Üks silmapaistvamaid ning hästi müüvaid elemente selles autos oli armatuurlauale eraldi plokki paigaldatud näidikute paneel. Selline disain oli üsna läbiv selle aja superautode prototüüpides ning nii mõnedki läksid sellise lahendusega ka tootmisesse (sh Esprit). Luksust lisas veel see, et kõik Esprit'd (alustati 1976 aastal) olid standardvarustuses varustatud elektriakendega, turvakilega esiaknaga, elektriliselt juhitavate peeglitega, elektrilise tagaakna soojendusega, ohutuledega, rullidel liikuvate turvavöödega, näidikutepaneeli valgustuse kahetsoonilise dimmerdusvõimalusega ning elektrilise antenniga. Iseenda eest rääkis juba see, et Esprit's ei olnud ühtegi detaili (jätame nupud, lülitid ja kangid välja), mis polnud üleni kaetud kas kvaliteetse kanga või veelgi kvaliteetsema nahaga.

Giugiaro Esprit jagunes omakorda laias laastus kolmeks põlvkonnaks - S1 (1976-1978), S2 (1978-1981) ja S3 (1980-1987). Interjööride ülesehitus erines neil vaid väga väikeste detailide poolest. Tavainimene ilmselt palju vahet ei teegi. Samas kasutatavad materjalid reedavad põlvkonna (ja ajastu) üsna täpselt ära, sest oli vaja moega kaasas käia. 

Kui sõiduki sisu elemendid (eelkõige armatuur ja sinna juurdekuuluv) olid disainitud sama käekirja järgi, mis Itaalia superautod, siis interiööri materjalid jagunesid  algusaastate mudelite puhul laastus kaheks olenevalt kuhu turule auto mõeldud oli. Peamisteks turgudeks oli Euroopa (siiski pigem kesk- ja põhja euroopa) ja US. Ja loomulikult sai autot tellida täpselt sellise sisu lahendusega nagu omanik seda soovis. Samas on teada vaid üksikud nö "custom made" sisulahendusega autod. Ilmselt sellepärast, et kataloogi baasil oli võimalik juba algselt tellida väga-väga laia värvivalikut erinevaid materjale, toone ning lahendusi. Võib öelda küll, et baaslahendusega sisu ei olnud ning auto tehti valmis vastavalt sellele, mida klient soovis. Lotus on jäänud kuni tänapäevani truuks põhimõttele, et autosid lattu ei toodeta. Toodetakse iga kliendi spetsiifiliste soovide järgi. Alates S3 põlvkonnast enam US ja Euroopa mudelite puhul salongi materjalide puhul enam erinevusi ei olnud. 

Esprit S1 (1976-1978) liikus US turule suuremas osas kas osalise nahktoaga (armatuur kaetud kvaliteetse riidega, istmed nahk) või täieliku nahktoaga. Mõningatel harvematel juhtudel oli kogu tuba sameti laadsest materjalist. Euroopasse läks sel ajal autosid vähe. Need vähesed olid enamjaolt tumeda sametise (nimetan seda nii, sest riie näeb selline välja, kuid materjali ma täpselt ei tea) sisuga. UK turule toodetud S1 mudelid olid laias laastus legendaarde "tartan" mustriga riidest sisuga. S1 puhul olid salongis standardina ka kroomitud iluliistud. Ja nagu alati, erandeid oli...


Esprit S1, tüüpiline sisulahendus US turule


Esprit S1, Tartan sisulahendus UK turule

Esprit S2 (1978-1981) salongis kasutatavad materjalid olid üsna sarnased S1-le. S2-le ei pakutud enam tartan lahendusega sisustust ning suurema populaarsuse saavutas nahatatud armatuurlaud. Julgemaks mindi eri tooni naha kombineerimisega. Sarnaselt S1 mudelile, säilisid salongis kroomitud iluliistud. 


Esprit S2, tüüpiline salong nahk+riidega armatuur


Esprit S2 salong tugevate kontrastidega

Lotus Esprit S3 (1980-1987) puhul on selgelt eristatavad kolm sisulahendust, mis järgisid muutuvat moodi. Kõigepealt aastad 1980-1984, seejärel aastad 1985-1986 ning viimaks 1987. Esiteks kadusid S3 mudeliga salongist igasugused läikivad iluliistud. Gentlemen'i autos oli esiplaanil kvaliteetne nahk. Kes ei jõudnud täis-nahktoa eest maksta (lisavarustus), need said poolnahksisuga autod. Poolnahksisu tähendas poolnahkistmeid ja osaliselt vaibalaadse kangaga kaetud uksepaneele - kõik muu oli endiselt täielikult nahka riietatud. Aastate 1980-1984 autodes oli omaseks pehme ja volti õmmeldud nahksisu. Täna jube vaadata, kuid see oli selle aja mood - seda osteti ning kiideti. Väga levinud ja hinnatud oli sel ajal näiteks punane nahksisu, mis meenutas pisut nõukaaja latekssisuga Volgasid. Maitse asi eks? 1985-1986 aasta autodel sai sisu koos auto veeremiga väikese uuenduse. Voldid kadusid ning Esprit sai üsna kenasti trimmis luksusliku toa. Endiselt jäi valikusse kas täis-nahksisu või osaliselt nahatatud istmetega täisnahksisu. Lisaks oli ka mudeleid, millel oli istme riidest osa asendatud seemisnahaga. Samas hakkas juba 1985 aasta uuendustega selgeks saama, et Esprit on oma sellisel kujul juba vananemas. 1987 aastal koos HC mootorite tulekuga üritati juba vananenud interjöörile uut hingamist anda täiendavate tugevate läbiõmbluste lisamisega uksepaneelidele, istmetele ja käetoele. Suurt pilti see enam ei muutnud ning 1987 aasta jäi G-Esprit'le viimaseks.


Tüüpiline 1980-1984 alguse hele Esprit nahksisu


Punane 1980 Esprit Essex Turbo punane nahksisu


Lotus Esprit interjöör 1985-1986


Lotus Esprit interjöör 1987 (HC)

Täna tundub selline sisu lahendus muidugi vananenud. Minu jaoks oli interjöör viimane, mis selle auto juures meeldima hakkas. Samas kui autosse sisse istuda, sellega pisut harjuda, siis saad aru, et tegemist on väga mugava ning mõnusa kohaga kus olla. Igati ajastutruu. Ja ära ei tasu ehmatada, et nagu tolle aja inglaste autotoodangule omane, igalt poolt midagi narmendab...