[valdo]

Ma värvin siis raami ja porilauad tumeroheliseks ja paagi mustaks, aga nende triipidega on nii nagu on. Lihtsalt ei oska neid sinna teha, kas panen lihtsalt ehitusmaterjali poest ostetud teibi peale ja värvi pihustiga või pintsliga?

Ka mina ei oska (kvaliteetselt) peeneid triipe teha, st ei ole jäänud rahule ühegi oma sellealase tööga, mis ikka tunduvalt erineb tehase omast. Kes Võhmas minu uunik-jalgrataste kogu nägi, see veendus selles vast ise. Triibud võib esialgu küll ka tegemata jätta, kuniks triibu tõmbamise (?!) tehnoloogia on omandatud.

esialgu sokutan alla käiguka rattad, sest need on olemas, ja hiljem vaatan äkki õnnestud kuskilt leida tõelised veljed,rehvid(isegi ühte tean kust

Ühtki invakäru ei komplekteeritud iial käiguka ratastega (olen neid kasutusel 1970-80tel ikka palju näinud). Reeglina kõlbavad sinna tüüpse 1950-70te aastate Vene jalgratta rattad, mille velje profiil on selline V-kujuline ja veljed terasest. Osa tehaseid (nt minu mäletamist mööda MMVZ) valmistas selliseid velgi veel 1980te aastate lõpuni, nii et korraliku kroomiga isendite leidmine ei tohiks olla kaasajal veel probleem. Kui ka kroom hävinud, saab asja alati raami värvi värvida, sest 1950-80tel toodeti palju ka selliseid tüüptükke N. Liidus.

saada). Ja käiguvahetuse hammasrattad üritan homme ise luua, ma arvan et 4-5 käiku peaks piisama? Ja veel tuli üks asi meelde: lugesin \"vene\" jalgrattal esimese hammasratta hambad üle ja oli 48 või 49( homme vaatan uuesti üle), kas sellest piisab et siduriga libistades kohalt ära saada. Mul on olemas ka veel üks ülisuur hammasrattas aga äkki pole mõtet seda lihtsalt sinna toppida?

Kui on plaan isend mootorile teha, milleks siis käigud? Ükski invakäru ei olnud iial käikudega.

Mootoriga isendil on nagunii pedaalid/-kett vaid liikumahakkamiseks, kuniks ei ole mootor veel rakendunud. Pedaaliketi ülekandest (resp. esi- ja tagahammasratta hammaste arvu suhtest) ei sõltu siduriga libistades kohalt ärasaamine, sest mootori jaoks on tagarattal ju nagunii teine hammasratas, mis on jäigalt rummu küljes, mitte läbi vabajooksusiduri.

46-50 olid Vene (tavalistel) jalgratastel 1950-80tel tüüpilised esihammasratta hammaste arvud, nii nagu tagumisel oli see 17-19. Vaid kokkupandaval jalgrattal oli taga 15ne hammasratas.

Mis puutub \"ülisuurde\" (arvat. üle 50 hambaga) esihammasrattasse, siis need olid tüüpilised 1920-30te aastate Saksa ja Inglise meestejalgratastel. 56-60 hammast oli siis tavaline; tihti oli aga hambaid kogunisti 64 või 70. Neil ei olnud ülekanne muide suurem, vaid vastavalt oli hambaid rohkem ka tagumisel hammasrattal - tollal oli seal tüüpiline 20-25 hammast. Suurte hammasrataste mõte oli tollal keti aeglasem kulumine/väljavenimine ekspluatatsiooni käigus.

Kombinatsioonil \"ette vanaaegne suur, taha tüüpiline veneaegne väike hammasratas\" näen ma mõtet vaid kergel spordi eesmärgiks valmistatud jalgrattal, kus oluline on kiirus ja millega ei sõideta vastu mäge jm ekstreemsetes tingimustes. Olen kunagi poisikesena selle (ees 64ne, taga 17ne) naljaviluks ära proovinud.