13-09-2023, 09:13 AM
Kas see tähtis teema on selleks tehtud, et voorumlased saaks meenutada oma lapsepõlve telekate võimsust?
Heietaks ka. Midagi muud nagunii rääkida pole. Vana ja isegi uut autot endal pole, jalgratas on üks Scott, aga see veel nii vana pole, et teemat teha.
Telekatest siis?
Esimene oli Rekord 6, võimsust ei tea, diagonaal tundus isegi lapsele üsna mannetu, järgmine oli miski Elektron. See oli rohkem remondis kui kodus. Vatte ei mäleta, kilosid oli palju, diagonaal oli hiiglaslik, vast oma 42 cm tuli ära.
Siis tuli juba värviline maailm, aga noores eas polnd aega ega tahtmist telekat vahtida, kino sai ise ka teha, kõiki žanre. Aga ega sellest taagast lõplikult pääsu ikka polnud. Ühel sõbral oli mingi ilgelt suur värvitelekas, millel valjuhääldid olid kahel pool ekraani- ilmselt ainulaadne analooge mitteomav disain vene telekatööstuse ajaloos- seda sai veetud minu mokitsa pagasnikus remonti nii korda 5, kaalus vast oma 70 kilo kui mitte rohkem. Lõpuks ma sellele sõbrale enam ust lahti ei teinud...
Sealt edasi sai minna ainult paremaks, oma tuppa ilmusid Korea, Türgi ja Jaapani tehnikašedöövrid. Puldiga, sirge koobiga, plasmad ja LCD- d... Krooni algul maksis tavaline telekas 5000 kanti, igasugu Nokiad ja muud peenemad pillid ka 20000 näiteks. Üks tuttav ostis esimes "lapiku" 32 tollise või veel väiksema mingi kolmekümne tonni krooniga, keegi magnaat oli lausa "Kroonikas" päris oma 300 tonnisega. Praegu saab väiksema toaseina suuruse teleka poole keskmise kuupalga eest, vene ime said külanõukogu jaotuskava alusel umbes kolme- nelja kuupalga eest ja siis vedasid seda s.tta iga paari kuu tagant remonti.
Nii, tähtis info on nüüd jagatud, mis moodi see rohepöörasusega haakub, ma ei tea. Miskit moodi ikka, kas või nii, et "oli see vene aeg mis ta oli, aga...", nagu Sepo ükspäev seletas
Heietaks ka. Midagi muud nagunii rääkida pole. Vana ja isegi uut autot endal pole, jalgratas on üks Scott, aga see veel nii vana pole, et teemat teha.
Telekatest siis?
Esimene oli Rekord 6, võimsust ei tea, diagonaal tundus isegi lapsele üsna mannetu, järgmine oli miski Elektron. See oli rohkem remondis kui kodus. Vatte ei mäleta, kilosid oli palju, diagonaal oli hiiglaslik, vast oma 42 cm tuli ära.
Siis tuli juba värviline maailm, aga noores eas polnd aega ega tahtmist telekat vahtida, kino sai ise ka teha, kõiki žanre. Aga ega sellest taagast lõplikult pääsu ikka polnud. Ühel sõbral oli mingi ilgelt suur värvitelekas, millel valjuhääldid olid kahel pool ekraani- ilmselt ainulaadne analooge mitteomav disain vene telekatööstuse ajaloos- seda sai veetud minu mokitsa pagasnikus remonti nii korda 5, kaalus vast oma 70 kilo kui mitte rohkem. Lõpuks ma sellele sõbrale enam ust lahti ei teinud...
Sealt edasi sai minna ainult paremaks, oma tuppa ilmusid Korea, Türgi ja Jaapani tehnikašedöövrid. Puldiga, sirge koobiga, plasmad ja LCD- d... Krooni algul maksis tavaline telekas 5000 kanti, igasugu Nokiad ja muud peenemad pillid ka 20000 näiteks. Üks tuttav ostis esimes "lapiku" 32 tollise või veel väiksema mingi kolmekümne tonni krooniga, keegi magnaat oli lausa "Kroonikas" päris oma 300 tonnisega. Praegu saab väiksema toaseina suuruse teleka poole keskmise kuupalga eest, vene ime said külanõukogu jaotuskava alusel umbes kolme- nelja kuupalga eest ja siis vedasid seda s.tta iga paari kuu tagant remonti.
Nii, tähtis info on nüüd jagatud, mis moodi see rohepöörasusega haakub, ma ei tea. Miskit moodi ikka, kas või nii, et "oli see vene aeg mis ta oli, aga...", nagu Sepo ükspäev seletas