[suvasass]

Proloog

Alustan selle postitusega enda elu esimest projektipäevikut. Pean tunnistama, et tunnen kogu ettevõtmise suhtes kerget ärevust, kuna see on antud vallas minu esimene tõsisem projekt. Eks tattnokana sai enda Mini Rigat ikka kõpitsetud ja toda neetud sidurit iga mõnekümne kilomeetri järel remonditud, aga restaureerimisega ma kunagi tegelenud pole. Olen hingelt insener, igasugune tehnika mulle passib ja pea püsib samuti veel õlgadel, lisaks on väiksem mototehnika (mopeedid-võrrid) alati südamelähedane teema olnud - vahest saab ikka asja…

Vabandan kohe ette, kui ma terminoloogilist pada ajan, sest mingite detailide puhul pole mul aimugi, kuidas neid nimetama peaks.

Projekti taust ja eesmärgid

Sain hiljuti healt sõbralt kingituseks portsu juppe, millest enamik kuuluvad Jawa 555-le ning mõned ilmselt algselt ka Jawa 550-le (sellest hiljem lähemalt). Tegemist on pooleli jäänud projektiga, mis jäi sõbra isal kahjuks viimaseks. Minu eesmärk on nüüd see mopeed taas juppidest ellu äratada ja endale silmarõõmuks vormida, et temaga vahel suviti ringi törtsutada ja tüdrukute ees edvistada. Kuivõrd ma teen seda projekti enda jaoks ja hobiks, siis taotlen pigem originaalilähedast välimust, aga musta numbrit ma oma esimese projekti raames arusaadavalt taga ajama ei hakka.

Käesoleva projektipäeviku eesmärk on koguda kokku ja esitada antud isendiga seotud teave ja progress, et head kaasamõtlejad saaksid soovi korral mind väärt nõuannete ja soovitustega abistada. Võhik nagu ma olen, kuluvad tarkade õpetussõnad kindlasti ära.

Masina hetkeseisund

Hea küll, rääkigem siis asjast. Tundub, et masinaga on praeguseks juba märkimisväärses mahus vaeva nähtud: raam koos kiigega on roostevaba ning kruntvärvi (ja ohtra koguse saepuruga) kaetud. Raami kuju ja piltide alusel sai selgeks tehtud, et tegemist on Jawa 555-ga (mitte 550), kuna antud isendil on raam nö “sabaga”.



Nagu pildilt näha, on veljed ja kodarad juba renoveeritud ning isegi tutikad rehvid alla pandud. Esikahvel tundub roostene ja tuleb kindlasti lahti võtta. Spidomeetrit, tulesid ja lüliteid pole veel leidnud ja on tekkinud kahtlus, et neid ei pruugigi sõbra garaažis olla.

Mootori seisukorra osas on hetkel teadmatus, kuna toru, mille külge karburaator kinnitub, on olnud nähtavasti maailmale avatud, mistõttu on saepuru ilmselt ka silindris. Seega peab tõenäoliselt ka selle lahti kiskuma. Lisaks on puudu mootori parem küljepaneel (või kuidas seda nimetatakse?), mida veel sõbra garaažist otsin. Visuaalse vaatluse alusel on mootori küljest puudu veel näiteks käiguvaheti hoob, samuti on kadunud süütesüsteem jms sodi. Karburaatori ma (tõenäoliselt) leidsin, aga selle osas pean veel varuosade kataloogiga konsulteerima, kas on ikka õige leid.

Plekkdetailidega on lood samuti huvitavad. Tagumine ja esimene tiib tunduvad päris heas seisukorras, ent esineb ka paar väiksemat pragu ja deformeeringut, mis õnnestub ilmselt keevituse ja kummihaamri abil paigata.





Kütusepaagi ja karburaatori katte puhul tundub, et need pärinevad Jawa 550 pealt, kuna paagil on metallkork ja detailid on värvilt ühtivad. Siit tekivad esimesed suuremad filosoofilist laadi küsimused: visuaalselt ja eelduslikult ka parameetrite järgi on tegu identsete juppidega, aga kas restaureerimise heade tavade hulka kuulub ka plekkdetailide kasutamine, mille puhul oled juba enam kui kindel, et need tulevad teiselt mudelilt?



Lühidalt: kas 550 kasutamine 555 doonorina on pigem koššer või mitte (just ühtivate detailide osas)? Küsin, kuna leidsin ka paar 555 päritoluga paaki, aga neil olid juba märkimisväärsed mõlgid ja muljumised ja nõuaks juba märksa enam tööd… Raudselt tõmban selle küsimusega mingi rämeda sae nüüd käima   .

Muudest asjadest on puudu veel sadul ja selle kinnitus, leegitoru, süütekomplekt, käigukangi hoob, tuled, trossid, oeh… Ikka sitaks on juppe puudu, aga eks nende jahtimine ja otsimine olegi vast asja osa ja ma pean tunnistama, et mulle see vist isegi meeldib.

Plaanid

Esimene samm on kindlasti raam ja mootori välispind saepurust korralikult puhastada, mille järel saab juba rahulikult mootori seisukorda uurima hakata. Samuti peab selgusele jõudma, mis seisus on esikahvel.

Kuivõrd enam-vähem on selge, mis jupid puuduvad (ja neid on palju), siis hakkan vaikselt ka neid kataloogiga konsulteerides otsima. Õnneks on plekkdetailid pea täies mahus olemas. Esimese hooga tahaks leida mootori küljepaneeli ja süütekomplekti ja sealt juba edasi. Loodetavasti leiab sõbra garaažist veel nii mõndagi.

Lisaks tahaks paagi ja karburaatori kattepleki varsti liivapritsi alla viia ning leida keevitaja, kes aitaks plekkdetailides olevad praod ja augulaiendid paigata.

Seoses kütusepaagiga tekkis küsimus: kuidas on kombeks nende sisemust kodustes tingimustes puhastada? Olen aru saanud, et üldiselt visatakse mingid poldid-seibid sisse ja tsentrifuugitakse, kuid on see tehtav ka koduses töökojas või peaks pigem laskma spetsidel puhastada?

Üldjoontes on plaaniks masin siis nö “mustalt” enam-vähem kokku panna ja tööle saada, mille järel saab plekid ja raami juba värvi alla saata. Eks sealt peab siis edasi vaatama.

PS. Seda kõike nüüd üle lugedes tuli taas hirm naha vahele...