[kriminaalid]

Mulle saadeti väikese meenena selline numbrimärk, millega ta võis kunagi 57-ndal Eestimaa pinnale veereda.


Tallinna tulek.


Siin said minu Vespa ja Vjatka kokku. Kahekesti on nad ägedad. Vjatka tundub nii suur.


Ja kui kellegil tekkis tunne, et sadul on kuidagi kohmakas ja ei sobi, siis mul oli vastikustunne kohe, kui ma sadula sadulsepa käest kätte sain. Ma lasin uue teha, nii nagu originaal kuju on. Needid tegin ise ja lasin nad koos seibidega kroomida, nii nagu originaal sadula pealt vaatasin. Nüüd sai väga hea, olen väga rahul.




Nii ilusana ta tõenäoliselt tehasest ei väljunud, aga minu silmis taastades midagi kehvasti või 100% tõsidusega, siis raha kulub mõlemil juhul. Ja teed midagi kehvasti, siis terve elu vaatad ja mõtled, et kurat oleks võinud asja paremini teha. Selle projekti puhul on kulunud päris hoolega auru ja raha, kuid ma ei põe. Ta on haruldus, 57 aasta Vjatkat enam naljalt ei leia, neid tehti sel aastal ainult 1668 tükki ja umbes tuhatkond saadeti sellest meile. Päris väga varajasi oli sellest umbes paar-kolmsada tükki ja üks on just nendest minu oma!
Olen püüdnud iga poldi ja mutrikese hoida originaali. Mul on aastate jooksul ca 20 Vjatkat käest läbi käinud, mootoreid ja keresid lammutanud, üht-teist on ikka üle jäänud ja nüüd saingi enda oma täis originaali kokku. Kõik asjad on koosatatud täpipealt nii nagu kataloog näitab.
Selle Vjatkaga olen ma paar tiirukest ikka sõitnud ka, kuid sõitmiseks ta mõeldud mul pole. Ta läheb riiuli peale ja koos Kroshkaga seisavad. Roller sai liiga hea, et teda tarbida. Olen alati öelnud, et ehitamise protsess on ägedam kui sõitmine.

Rohkem pilte jätkuvalt saab vaadata siit.

Nüüd ei ole muud, kui oodata musta numbri komisjoni ja projektile joon alla tõmmata.