02-11-2023, 19:29 PM
Õhu ringi ajamiseks on mul kasutusel autoradiaatori 12V ventikad. Peab ütlema, et need on vinsked sellid. Sain mõned aastakümnete vanused trööbatud isendid kätte šokolaadi ning mõne niisama aitähhi eest. Kahtlesin, kas neist suuremat elulooma on? On päris kenasti, kannatasid siin suure kuumuse all suviläbi korralikult koormust, kohati koguni täisvingaaliga laskmist niipalju, kui neist tulemas oli. Nüüd üks VW Passati oma tahaks teisele tiivikule uusi laagreid.
Ventikapesad õhuruumist vaadatuna
Kuivati on energeetiliselt täisautonoomne, vajalik elekter tuleb päikesepaneelidest. Elektri tarbimine jaguneb kaheks: ventikad ja ventikate juhtimine, olen need ahelad algusest peale lahus hoidnud. Ventikate toite jaoks on oma paneelid, oma kontroller, oma aku. Samamoodi juhtimise ahelas Arduino jaoks. Juhtimise ahela tarbimine on stabiilsem ning ahelate lahus hoidmine võimaldab olukorda erinevates situatsioonides paremini jälgida. Arduino kogub kahest punktist temperatuuriandmeid ja ühest punktist õhuniiskuse andmeid. Temperatuuri alusel määratakse ventikate pöörlemiskiirus. Need andmed ning akude pinge väärtused edastatakse GET-päringuga üle WiFi ThingsSpeak pilverakendusse, kuhu on ligipääs suvalisest seadmest.
Antenn
Olgugi võlusõna "WiFi" juba ära mainitud, siis võrgulahendus on ehk veidi huvitavam kui lihtsalt seadmega võrku autentimine. Kunagi +10a tagasi tuli meie kodune internet paraboolantenniga vastuvõtja abil lähiasula katlamaja korstna otsas olevast saatjast. Juhtus aga nii, et mets kasvas vahele ning see ühendus enam ei toiminud ning tuli järgmised lahendused kasutusele võtta. Põhimõttel "kes hoiab, sellel on" panin vana paraboolantenni tallele. Nüüd kuivati võrgulahendust välja mõeldes tuligi ta uuesti meelde, sest kuivati asub tubasest ruuterist veidi eemal. Vahele jäävad puud jms, mis WiFi levikule kuidagi kaasa ei aita, tavaliste väikeste antennikestega pole mõtet üritadagi. Tekkis mõte, et äkki saab vana antenni ära kasutada? Tõin kola pööningult alla, puhusin tolmust puhtaks ja avastasin veel ühe huvitava julla. Tuli nii välja, et julla näol on tegemist Ubiquiti Bullet vanema versiooniga, mis ühe otsaga antenni külge ühendub ja mille teisest otsast võrgukaabli abil puhast internetti kätte saab. Bullet võttis ilusti elu sisse ning ühendus tubase ruuteriga ära. Paraboolantenniga ühendunult lubab tootja spekk talle ühenduse kauguseks max 50km, igatahes läbi roheala ühendumisel probleeme polnud, internet oli tagatud.
Tarkusepesa
Alguses polnud teada, kuidas ventikaid juhtida. Noh loogiline, et temperatuur on üks parameetritest. Sealt edasi on segasem, sest päike on ebastabiilne energiallikas, tema poolt antav valgus ja soe on muutlik nii kellaaja, päevade kui ka aastaaegade lõikes. Nö "päris" kuivatites käib kuivatamine pidevalt. Mida teha, kas peaks päikeseküttel kuivatis ka õhku ööpäev läbi ringi ajama? Ilmselt efektiivsem oleks jah, aga see tähendaks, et aku mahutavus peaks katma pimeda aja tarbe ning energia, mis pimedal ajal ära kulub, tuleks valgel ajal akusse tagasi panna. Seega oleks kogu energiatarve päikesepaistelisel päeval = päevane kulu + öine kulu. Kena lihtne valem, aga juba vihmase päeva või paariga on arvestus tuksis omadega. Selleks, et aku tühjaks ei saaks, tuleb arvestada paneelide tootlust, aku mahutavust, päikese intensiivsust, temperatuurist sõltuvat voolutarvet ning igasugu varutegureid. Igasuguste otsuste tegemisel oleks hea täpseid mõõtmisi aluseks võtta, et olukorrast õigesti aru saada. 20s tagant internetti logitud väärtuste graafikuid uurides tekkis idee, et palju lihtsam ja odavam oleks arvestada iga päev töötsükliks kindel ajavahemik ning jälgida, kas aku laetuse tase jääb piisavaks? Töötsükkel algab millalgi hommikul ning lõppeb pealelõunal. Siis jääb päeva teises pooles mingi hulk aega, mil süsteem tegeleb ainult aku laadimisega. Kui aku on tsükli alguseks liiga tühi, tuleb töötsüklit lühendada ning lasta hommikul või õhtupoolikul akul pikemalt laadida. Minul niisugune lähenemine toimis.
Ventikapesad õhuruumist vaadatuna
Kuivati on energeetiliselt täisautonoomne, vajalik elekter tuleb päikesepaneelidest. Elektri tarbimine jaguneb kaheks: ventikad ja ventikate juhtimine, olen need ahelad algusest peale lahus hoidnud. Ventikate toite jaoks on oma paneelid, oma kontroller, oma aku. Samamoodi juhtimise ahelas Arduino jaoks. Juhtimise ahela tarbimine on stabiilsem ning ahelate lahus hoidmine võimaldab olukorda erinevates situatsioonides paremini jälgida. Arduino kogub kahest punktist temperatuuriandmeid ja ühest punktist õhuniiskuse andmeid. Temperatuuri alusel määratakse ventikate pöörlemiskiirus. Need andmed ning akude pinge väärtused edastatakse GET-päringuga üle WiFi ThingsSpeak pilverakendusse, kuhu on ligipääs suvalisest seadmest.
Antenn
Olgugi võlusõna "WiFi" juba ära mainitud, siis võrgulahendus on ehk veidi huvitavam kui lihtsalt seadmega võrku autentimine. Kunagi +10a tagasi tuli meie kodune internet paraboolantenniga vastuvõtja abil lähiasula katlamaja korstna otsas olevast saatjast. Juhtus aga nii, et mets kasvas vahele ning see ühendus enam ei toiminud ning tuli järgmised lahendused kasutusele võtta. Põhimõttel "kes hoiab, sellel on" panin vana paraboolantenni tallele. Nüüd kuivati võrgulahendust välja mõeldes tuligi ta uuesti meelde, sest kuivati asub tubasest ruuterist veidi eemal. Vahele jäävad puud jms, mis WiFi levikule kuidagi kaasa ei aita, tavaliste väikeste antennikestega pole mõtet üritadagi. Tekkis mõte, et äkki saab vana antenni ära kasutada? Tõin kola pööningult alla, puhusin tolmust puhtaks ja avastasin veel ühe huvitava julla. Tuli nii välja, et julla näol on tegemist Ubiquiti Bullet vanema versiooniga, mis ühe otsaga antenni külge ühendub ja mille teisest otsast võrgukaabli abil puhast internetti kätte saab. Bullet võttis ilusti elu sisse ning ühendus tubase ruuteriga ära. Paraboolantenniga ühendunult lubab tootja spekk talle ühenduse kauguseks max 50km, igatahes läbi roheala ühendumisel probleeme polnud, internet oli tagatud.
Tarkusepesa
Alguses polnud teada, kuidas ventikaid juhtida. Noh loogiline, et temperatuur on üks parameetritest. Sealt edasi on segasem, sest päike on ebastabiilne energiallikas, tema poolt antav valgus ja soe on muutlik nii kellaaja, päevade kui ka aastaaegade lõikes. Nö "päris" kuivatites käib kuivatamine pidevalt. Mida teha, kas peaks päikeseküttel kuivatis ka õhku ööpäev läbi ringi ajama? Ilmselt efektiivsem oleks jah, aga see tähendaks, et aku mahutavus peaks katma pimeda aja tarbe ning energia, mis pimedal ajal ära kulub, tuleks valgel ajal akusse tagasi panna. Seega oleks kogu energiatarve päikesepaistelisel päeval = päevane kulu + öine kulu. Kena lihtne valem, aga juba vihmase päeva või paariga on arvestus tuksis omadega. Selleks, et aku tühjaks ei saaks, tuleb arvestada paneelide tootlust, aku mahutavust, päikese intensiivsust, temperatuurist sõltuvat voolutarvet ning igasugu varutegureid. Igasuguste otsuste tegemisel oleks hea täpseid mõõtmisi aluseks võtta, et olukorrast õigesti aru saada. 20s tagant internetti logitud väärtuste graafikuid uurides tekkis idee, et palju lihtsam ja odavam oleks arvestada iga päev töötsükliks kindel ajavahemik ning jälgida, kas aku laetuse tase jääb piisavaks? Töötsükkel algab millalgi hommikul ning lõppeb pealelõunal. Siis jääb päeva teises pooles mingi hulk aega, mil süsteem tegeleb ainult aku laadimisega. Kui aku on tsükli alguseks liiga tühi, tuleb töötsüklit lühendada ning lasta hommikul või õhtupoolikul akul pikemalt laadida. Minul niisugune lähenemine toimis.