[puravik]

2022 aasta talv. Ukraina sõda ei saanudki läbi, pudrumägesid ei tulnud. Traktoriprojekt jäi kuudeks seisma. Ikka kohe päris-päris seisma. Esimene põhjus oli raha. Selle traktori lõpuni valmisehitamine oleks maksnud paraja kopika, kuid majanduslik seis oli selline, et julgust selle kopika paigutamiseks sellisesse hobiprojekti puudus. Kogu hüdraulika maksumus, raud oli nagunii juba kullahinnaga. Raha oli, kuid äkki peaks hoopis küttepuid varuma. Või soola ja tikke. Teiseks oli see projekt läinud liiga suureks. Lõppeesmärk oli kusagil kaugel mägedetaga- ehitad ja ehitad, ja lõpp on ikka kusagil mägedetaga. Samas sain aru, et niimoodi ei tohi seda pooleli jätta- liikumisvõimetu kolakas, lükkad kuhugi hoovinurka ning sinna räbalduva koormakatte alla see mädaneb. Lõpuks sai projekti päästmiseks tehtud plaanimuudatused. Kabiini ei tee- hulga tööd ja nikerdamist kohe vähem. Esimese hooga loobun kopast ja kogu hüdraulikast üldse. Teha valmis vaid sõitev traktor, värvida jne. Ja kui see saavutatud, siis võtta ette minimaalne hüdraulika, et näiteks suudaks sahka tõsta. Ja sealt edasi vaadata kopateemat. Hüdraulika ehitamiseks kasutada niipalju kui võimalik vanu nõukaaegseid asju, mis saab kätte niisama või odavalt.

    Jätkasin sealt, kus sügisel pooleli jäi. Pedaalid ja rool olid enamvähem paigas, järgmisena tuli ette võtta reevers. Algselt oli plaan, et edasi-tagasi kang tuleb vasakule roolialla. Kui ma olin hoovastiku ehitamisega pea lõpule jõudnud, selgus et kui edasi-tagasi kang on neutraali peal, siis on sinna suht kerge takerduda, kui traktorist maha ronida. Mis oli halb variant. Kui viisin kangi rohkem ettepoole, siis jällegi tekkis häda, et kui kang oli lükatud ette st. edasi asendisse, siis ei ulatunud selleni hästi- pidi kaugele ette kummaruma istmepeal. Niisiis sai sellest asukohast loobutud ning toodud reeverskang vasakule istmekõrvale. Mis tähendas keerulisemat hoovastikku- reeverskast on päris all paremal traktori all, kui edasi-tagasi kang üleval vasakul. Sain hoovastiku tehtud ja toimima, kuid see võttis ära istmealuse ruumi, kuhu pidi tulema aku. Niiet akule tuleb teha kuhugi uus koht. Ja nii käis pea iga asjaga. Ehitad, lammutad maha, ehitad uuesti. Kui järgmist asja hakkad ehitama, selgub et esimene asi jääb ette jne. Tunnid kuluvad ja kuluvad.

Siin fotol on näha veel, et kabiini esiseina karkass on veel osaliselt alles. Algselt oli plaan, et kabiinist esialgu küll loobun, kuid ehitan asja nii, et vajadusel saaks hiljem kabiini ikkagi peale teha.

Käsipidur- jällegi suht keeruline hoovastik, et kang ja reeverskasti otsas olev käsipidur ära ühendada. Käiguvahetus tuli teha trossidega- oleks eelistanud mingisugust rohkem robustset varianti, kuid ei suutnud midagi head välja mõelda. Kui kasutada sellise esiveduse Nissani kasti ja mootorit, siis jääb kastist väljatulev käiguvahetushoob-võll väga tobedasse kohta ja suunda. Õnneks saab olema reevers, niiet loodetavasti saab enamuse valust selle kang.

Summuti, õhupuhasti, radiaator koos lõdvikutega ja kümneid muid asju. Kogu juhtmestik, kaitsmed jne. Kütusetorustik sai ajutine, paagiks väike plastikkanister. Roolivõimu õlipaaki tõstsin ringi kaks korda, paisupaaki vähemalt kolm korda.

Ning lõpuks, märtsis sel aastal, sai esimene eesmärk täidetud- traktor sõidab. Ja näeb juba veidi traktori moodi välja ka. Siin pildil nähtav iste- kuna algselt pidi tulema kinnise kabiiniga ning aku istmealla, siis pidi iste olema ülestõstetav-klapitav. Sai võetud Isuzu Trooperi täislai klapitav tagaiste ja lõigatud kitsaks. Ehitatud riivistamine ja muu sinna juurdekuuluv. Lõpuks kabiini aga ei tulnudki ning klapitavat istet polnudki vaja. Jälle hulk aega magama pandud.

Kuid traktor sõitis ja kevad oli käes. Asjad paistsid juba veidi helgemad.

Jätkub..