21-11-2023, 13:41 PM
Saunas üks sõber rääkis, et neil on tööl nii:
Mõned aastad tagasi tuli Eestisse koos perega ära veremaalt üks kutt, nooremapoolne. Selline edumeelne ja lahtise peaga. Leidis juba ammu enne seda sõda, et veremaa tulevik ei saa hea olla ja tema näeb paremat tulevikku siin. Vaevu aasta sai siin olla, kui juba üllatas teisi tööl sellega, et suuresti purssis Eesti keelt. Hetkel temaga enam veremaalaste keeles rääkima ei pea. Äärmisel juhul, kui on väga keeruline teema. Aga kogu suhtlus muidu käib Eesti keeles. Ja kui hakkad temaga vere keeles rääkima, siis ta ei taha. Tahab õppida ja rääkida.
Kui temalt küsiti, et kuidas nii kiirelt nii raske keele ära õppisid, siis ta vastas: Ma tahan seda keelt osata. Ma elan nüüd siin ja siin elades tuleb rääkida kohalikus keeles.
Samuti on tööl mitu Ukraina põgenikku. Venemeelsed nad just ei ole, aga tundub, et Zelenski toetajad nagu ka ei ole. Võib-olla siis natuke venemeelsemad, kui võiks oodata. Natuke vanemad, vast keskealised.
Ühelt küsiti peale aastat, et "Kas plaanid Eesti keele kursustele ka minna?". Selle peale hakkas mölisema, et see on ahistamine ja tema ei pea midagi sellist tegema. Ja talle on siin pakutud varjupaika sõja eest, tema eest peab hoolitsema, mitte sundima ja ahistama.
Teiselt küsiti sama asja, siis ta ütles, et pole ju vaja. Kõik saab vene keeles aetud ja Eesti keel on väga keeruline ka. Aga siis peale vestlust selle esimese, lahtise peaga kutiga, pani ennast kursustele kirja siiski. Ja üritab. Mitte väga kõvasti, aga siiski.
Seega - kes tahab ja hinges tibla ei ole, räägib meie riigis nagunii Eesti keelt. Selleks, et aga nendele tibaldele, kes vene keeles siin hakkama saavad, elu raskemaks teha, võiks suures plaanis siiski vene keele rääkimist siin vältida. Kui see mentaliteet levib, küll läheb ka "hakkama saamine" raskemaks ja tuleb natuke keelt õppida.
Slava Ukraini!
Mõned aastad tagasi tuli Eestisse koos perega ära veremaalt üks kutt, nooremapoolne. Selline edumeelne ja lahtise peaga. Leidis juba ammu enne seda sõda, et veremaa tulevik ei saa hea olla ja tema näeb paremat tulevikku siin. Vaevu aasta sai siin olla, kui juba üllatas teisi tööl sellega, et suuresti purssis Eesti keelt. Hetkel temaga enam veremaalaste keeles rääkima ei pea. Äärmisel juhul, kui on väga keeruline teema. Aga kogu suhtlus muidu käib Eesti keeles. Ja kui hakkad temaga vere keeles rääkima, siis ta ei taha. Tahab õppida ja rääkida.
Kui temalt küsiti, et kuidas nii kiirelt nii raske keele ära õppisid, siis ta vastas: Ma tahan seda keelt osata. Ma elan nüüd siin ja siin elades tuleb rääkida kohalikus keeles.
Samuti on tööl mitu Ukraina põgenikku. Venemeelsed nad just ei ole, aga tundub, et Zelenski toetajad nagu ka ei ole. Võib-olla siis natuke venemeelsemad, kui võiks oodata. Natuke vanemad, vast keskealised.
Ühelt küsiti peale aastat, et "Kas plaanid Eesti keele kursustele ka minna?". Selle peale hakkas mölisema, et see on ahistamine ja tema ei pea midagi sellist tegema. Ja talle on siin pakutud varjupaika sõja eest, tema eest peab hoolitsema, mitte sundima ja ahistama.
Teiselt küsiti sama asja, siis ta ütles, et pole ju vaja. Kõik saab vene keeles aetud ja Eesti keel on väga keeruline ka. Aga siis peale vestlust selle esimese, lahtise peaga kutiga, pani ennast kursustele kirja siiski. Ja üritab. Mitte väga kõvasti, aga siiski.
Seega - kes tahab ja hinges tibla ei ole, räägib meie riigis nagunii Eesti keelt. Selleks, et aga nendele tibaldele, kes vene keeles siin hakkama saavad, elu raskemaks teha, võiks suures plaanis siiski vene keele rääkimist siin vältida. Kui see mentaliteet levib, küll läheb ka "hakkama saamine" raskemaks ja tuleb natuke keelt õppida.
Slava Ukraini!