[IIIFFFAR]

Mismõttes ei riputa? Kipsi ja peno taga on ju kivi sein.

On-on sein.

Kui riputamisel kinnitusvahenditega kenasti rehkendada rippuva koormuse järgi ja pidada meeles tekkivat konsooli (peno ja kips ei kanna vertikaalkoormust, ainult hoiavad seinast eemal seda), siis on kõik hästi. Säärasel seinal lihtsalt ei saa läheneda stiilis: tüübel seina ja kruvi järgi, kust ta läheb!

Kurvaks läheb siis, kui rehkendatud auk satub praoga või lihstalt tühja vuuki...

 Jutt vastikult õige! Kunagi ise jaurasin. Tuttav tädi sai linnalt korteri (teenete eest ja otsapidi sundüürnik vms.)  Nood ca. viie-kuuekümnendate lõpu "Hrustšovkad"....  Olnud ennemalt miski vana parmu korter, kes samakat ajades või niisama külma pärast neljanda korruse köögis lõket teinud ja tolle põlema lasknud. Nunuh linnavalitsus laskis odava kiirremondi teha ja pind järgmisele. Mina aidanud proual kolida. see selleks, aga "Sa niske meistrimees, tal köögimööbel tellitud, sätid need kapid ka paika." No, ju ma ikka aitan ja vähe teenistust ka... nälgiv titepapa ei võind väga valida.

...Ja siis algas nuputamine.... odav Poola mööbel aga no suht moodne ikke, kapid põrandal ja tasapind ja kapid lae all. Mida kuradimoodi ma riputan nad sinna seinale. Kõik ju teavad kuipalju kapitäis portselani ja lauahõbedat kaalub...  Egas sääl kiirremondis polnud keegi nuid seinu pahteldand-värvind. Plekk-karkass ja kips selga- valmis. Ühekordne, kusjuures... Natu niru kui kipsipinna ja kandva seina vahel 5 cm. tühja maad on.  Õud pusserdamine....

...Lõppeks, puurisin mina läbi kipsi sinne tellisseina vist miski 14 või 16 mm augud. Sinna voolisin sobivast puupulgast ead jämmed tüüblid, togisin need sisse, tõstsin kapi vasta lage, toestasin ära, et paigal püsiks ja kihutasin kapist seespoolt nurkadesse (sääl väljaspool need metal tugevdusnurgad ka)
 sihukesed 100-120mm.pikad ja miski 6-8mm jämmused puidukruvid/poldid sisse. Huh-huh.. pidama jäid. Kandsid oma kandamit ka aastaid, kuniks tädi minema kolis. Sinna nad igatahes jäid, võib-olla on tänapäevani sääl, sest paarkümmend aastat tagasi. Ütlesin, et vaat lahti mina neid enam võtma ei hakka.
 (kokkuvõtteks jube nuputamine, mõõtmine, et iga järnev liigutus nö. "pimesi õigesse auku" trehvaks ja tulemus siis kestaks ka.

 Pika heietuse kokkuvõte, et kui vähegi võimalik, tasub seokstel tegemistel ikka miski neli-viis käiku ette mõelda. Kiviseina olõss tõesti põrutand tüüblid ja kruvid sisse, riputand kapi oma kanduritega sinna otsa ja ahoi..!!!

Ps. Sorry, kütmisest läks nüüd tiba kaugele see lugu kuigi, talveaeg endal turjanahk auras, võiks öelda, et kütet polnd vajagi...