[olevtoom]

Jälle jama. Tuumajaam (soomes) pole parem Auvere jaamast, mõlemad on kogu aeg remondis või avariilises remondis. Tuleb välja, et parim el. tagaja on ikka vana-hea põlevkivi. Ei katke ootamatult ega tõsta hinda lakke nagu hiljuti oli. Pealegi suureneks meil tuumaspetsialistide arvelt veel sadade kui mitte tuhandete võrra "spetsialistide" armee. Millised hinnad veel siis tulevad kui päikest-tuult ka pole ja jaamad kõik avariis? Iga mees oma genekaga. Olin seni küll tuumajaama pooldaja aga tuleb hakata ümber mõtlema. Oma diiselgeneka peale.

No nii jama ka ei ole. Esiteks on Olkiluoto jaam verelaste tehtud ja ma ei näe põhjust, miks meiegi sealt peaksime oma jaama soetama. Teiseks, isegi kui kliimapööraste argumendid kõrvale jätta, tasuks fossiilkütuste kasutamist piirata seal, kus see kahjulik ei ole. Sest need on suurepärane keemiatööstuse tooraine. Nagu ütles üks vähetuntud keemik D. Mendelejev: "Nafta ei ole kütus. Paberrahadega saab ka ju kütta".

Ja nii konkreetse ehituse (ning järgneva ekspluatatsiooni) jaoks võib küll eraldada spetsialistid "spetsialistidest", nii et mingit poldivolid-populatsiooni suurenemist ei toimu. Pealegi on rahvaste segunemine ülikoolides niikuinii juba toimunud. (Vaatasin 1päev TÜ arvutiteaduse instituudi lehte ja leidsin sealt tänavu kaitstud tööde nimekirja: https://comserv.cs.ut.ee/ati_thesis/ ).

Mis puutub tuumajaama ohtlikkusse, siis see on kõvasti üle võimendatud, palju rohkem kui lennukiga lendamise ohtlikkus. Tuumajaamad on käigus olnud 70 aastat ja selle aja jooksul on toimunud kolm nimetamisväärset õnnetust.

1. Three Miles Island, USA, 1979: mehaanilisele rikkele järgnes operaatorite peatakanaline tegevus, mille tulemusel reaktor sulas üles. Radioaktiivset materjali eraldus nii vähe, et jaama ümbruskonna elanikud said umbes poolele röntgenipildi tegemisele vastava kiiritusannuse.

2. Tšernobõl, N. Liit, 1986: potentsiaalselt ohtliku ehitusega (grafiitaeglustiga) reaktorile lasti ligi uljaspeadest katsetajad, kes lasid reaktori ülekriitiliseks, mispeale see kuumenes üle, plahvatas, ja kuna verelased ei olnud taibanud reaktorihoonele tugevat betoonkonteinerit ümber ehitada, paiskas suurele pinnale laiali hulk radioaktiivset ainet. Jaamas endas tegi asja veel lõbusamaks põlev grafiit. Kuid isegi selle õnnetuse ohvrite arv võinuks kümnetega piirduda, kui verelased poleks hakanud saastet likvideerima nii, nagu nad tegid.

3. Fukushima, Jaapan, 2011: läheduses toimus 9-palline maavärin, mille jaama kõik reaktorid probleemideta üle elasid. Kuid maavärina tekitatud tsunaami ujutas üle avariigeneraatorid, mis toitsid reaktorite jahutusvee pumpasid. Tsunaamijärgse peataoleku tingimustes (ja ma kahtlustan ka, et jaapanlaste vähese initsiatiivi & improviseerimisoskuse tõttu) ei suudetud kohaletoodud hädaabi-generaatoreid ja akusid pumbajaamadega ühendada, mispeale kolm reaktorit tegid suurema või vähem paugu. Kuid need olid kaitstud betoonkonteineritega, mistõttu radioaktiivset kraami paiskus laiali suurusjärk vähem kui Tšernobõlis. Õnnetuse ohvreid on teada 51 ja kõik nad surid (algul kohustusliku, hiljem soovitatava) evakuatsiooni käigus (enamasti haiglates viibinud raskes seisus patsiendid).

Nii et küsimus pole minu arvates mitte selles, kas Eesti vajab oma tuumajaama, vaid selles, miks seda juba kümmekond aastat tagasi ehitama ei hakatud. Aga, noh, parem hilja, kui...

P.S. Hiljutine uuring näitas, et mida haritum on inimene (ehk mida rohkem ta tuumaenergeetikast teab), seda pooldavamalt ta suhtub tuumajaama ehitamisse.

P.P.S. Oma diiselgenekas on kahtlemata hea asi. Maal. (Ma juba kujutlen, kuidas üks marii-antuanetliku väljendusviisiga kaasfoorumlane nüüd teatab, et maakatele antakse kõik niisama kätte ja nad ei tohiks üldse kobiseda). A' kuskohast see diislikütus tuleb, kui pikema aja peale mõelda? Ehk peaks juba praegu hakkama juurutama sellist tehnikat, nagu Juhan Habicht oma hiljuti ilmunud raamatus kirjeldab?