[olevtoom]

Ksf! robvill on asjadest üsna hea ülevaate kirjutanud, kuid ka mina tahaksin pisut vastu kobiseda.
Postitusest tundus vahel, nagu me saaksime ainult tuule ja päikese (noh, ja puidu) najal elada ning elu oleks imeline.

Päris nii see ei ole. Ükskõik, mitu tuhat tuuleveskit me püsti paneme, elektrivõrgu sagedust 50 Hz peal nad hoida ei suuda, vastupidi, igaüks neist tegeleb selle sageduse ...keeramisega. Meil on vaja baasvõimsust, ja kui me põlevkivijaamadega rõõmsalt edasi ei lase (kusjuures needki amortiseeruvad ja tuleb uued ehitada), siis mina peale tuumaenergia rohkem võimalusi ei näe.
See jutt (mitte ksf! postitusest, aga kuulub teemasse), et laseme merepõhja 20 kaablit ja elektrit tuleb nagu muda, on 1) samaväärne arvamisega, et raha tuleb seina seest  ja 2) turvalisuse seisukohalt palju kehvem kui tuumajaam. Hiinlased võivad siia ju ka 20 laeva saata...

Veel öeldakse, et tuumajaama võimsust ei saa kiiresti reguleerida -- mis on õige, sõltuvalt muidugi sellest, kuidas "kiiresti" defineerida. Aga selle peale hakatakse rääkima sellest, kuidas tuuleveskid ja päikesepaneelid energia ülejäägi aegadel saaksid seda energiat salvestada mitmesugustesse kohtadesse. Ega seegi vale ei ole. Aga millegipärast keegi päikese ja tuule sõpradest ei räägi sõnagi sellest, et samasugune võime on igat sorti elektrijaamadel. Nii võib ka tuumajaam, kui tema täit võimsust ei vajata, hakata sama rõõmsalt vesinikku hõõruma nagu tuuleveski.

Ksf! robvilli postituse juurde tagasi tulles: ta toob välja palju raskusi, mis tuumajaama ehitamisega kaasnevad. Kõik on õige... aga tegelikult on iga suurehitise tegemine raske. Ja erinevalt Fail Balticust oleks tuumajaamast Eestile siiski kasu.

Ma kahtlustan, et umbes kahe aasta eest olen ühe selleteemalise artikli juba siia postitanud, aga topelt ei kärise:

http://www.valorem.ee/Kivisoejaamade_teo...usest.html