[Lauri_L]

Tänud taas kommenteerijatele. Mõnus on asjalikku ja sisulist tagasisidet lugeda ning nõuandeid saada. On mida kõrva taha panna ja tulevasteks projektideks ära salvestada. 

Minu suurimateks muredeks on lisaks kõrguse kartusele veel ka see, et keset ruumi on 3-tonnine treipink, mida nurgast nurka ei liiguta, et suuremate esemetega toas ringi liigelda. Lisaks muu kola ja kaasavara ka. No tegelikkuses saab liigutamisega hakkama küll, aga kas see seda aega ja vaeva väärt on. Inimene on laisk ja üritab enda jaoks vastavalt olukorrale mugavaima lahenduse leida. Muidugi on suur vahe vahel, kas endast kordades suuremate ehitistega (nt tornid) üksinda toimetada juba osaliselt värvitud või värvimata siseruumis. Niikaua, kui seinad hallid olid, tegin ruumis sees traktoriga ümber posti ringe. Kui värv seina läks, siis enam väga ei taha teha küll. Ei taha tehtut ära rikkuda. Üldiselt olengi väga arg inimene...

Aga jutuks hea küll. Lõpuks lahendasin asja nii, et kasutusse läks ikkagi traktor koos frontaaliga. Frontaali põhja kõrgus ülemises asendis on minu väikesel traktoril ca 2,5 meetrit. Kui tagaservale astuda, siis saab mõned kümned sentimeetrid juurde. Aga see oli kohati minu jaoks juba liig. Sestap panin kõrgema koha peal pintsliga jooni ette tõmmates (nurkasid värvides) frontaali põhja 100mm penoplasti tükkidest kõrgenduse. Pärast sooritust küll keps värises all, aga tehtud sai. Kui nurgad ja servad said ettevaatlikult värvitud, siis altpoolt kannatas juba rulli ja pikendusega edasi teha. Ei olnud vaja lisakõrgendust jalgade alla.



Pildimaterjali ka. Siin on sein nüüd krunditud ja värvitud. Värviks poolmatt Vatrum ja peale kandsin kaks kihti. Ehk siis loodan, et sai kaks kihti. Kuna krunt all valge ja värv täpselt samas toonis, siis oli väga raske aru saada, kus krunditud värv ja kus kattevärviga kaetud pind. Värskelt värvitud pinna puhul leidsin taskulambiga õige koha üles, kui järg sassi läks. Kuiva värvi puhul enam nii lihtne polnud. Päeva lõpuks oli sama tunne, nagu oleks soojal suvepäeval kõige eredama päikesega valget peno seina ladunud.



Nagu näha, siis teise korruse meeskoopa pinnale edasi ei liikunud. See jääb praegu koliruumiks. Kui alt kõik lõpetatud saab ja kui nii palju vaba aega peaks kunagi tekkima, siis toimetan seal edasi. Hetkel on tööd kõrgustes mõneks ajaks no-go.







Selline on seina pind lähedalt ja külje pealt vaadates. Kui kerge läikega värv peale läks ja kui valgus õige nurga alt peale paistab, siis tulevad defektid pisut esile. Otse peale vaadates neid ei näegi. Samas seda oligi oodata. Häirima midagi ei jäänud ja tulemus on parem, kui lootsin ja soovisin. Värvi pind sai päris mõnus. Ei julgenud väga loomkatseid teha, kuid musta käe jälje kannatas maha nühkida küll ilma, et värviga midagi olulist oleks juhtunud. Lasen enne korralikult ära kuivada, siis saab juba spetsiifilisemalt testima hakata.



Tuba on nüüd mõnusalt valge. Suurim miinus asja juures on aga see, et autoga manöövedades ja eelkõige tagurdades ning peeglist vaadates ei saa essugi aru, kui kaugel see sein auto nurgast on. Paar korda pidin juba südari saama...