05-01-2024, 17:25 PM
Enne põhiteema juurde jõudmist ka infokillud teadaolevalt Eestisse ainsana jõudnud VW põrnikast, mis valmistatud enne 1945. aastat. Raaminumbriga 5019884.
06.05.1943 valmis Wolsfsburgi tehases Volswagen KdF 82e, mis tehase andmetel saadeti praeguse Poola aladele Ordensburgi, kus sel ajal asus koolituskeskus. Kas auto sinna ka jõudis, pole teada, kuid 01.01.1944 seisuga oli auto registreeritud Tallinnas ning selle omanikuks oli märgitud Generalkomissar Reval, mis kuulus Saksa ida-alade komissariaadi koosseisu. Seda juhtis kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann. Sellest mehest ringleb palju legende, neist üks seotud ka selle konkreetse autoga. Nimelt olevat see Volkswagen olnud kasutusel kindralkomissari jahiautona ning lugu pärineb Fredi Lepalt, kelle onu oli olnud Tallinnas komissariaadi autojuhiks. Jutule lisab usutavust see, et 1949. aastal sai Lepp ka selle sõiduki omanikuks ning meie ajani on Fredi Lepa fotoalbumist säilinud fotod sellest autost. Reichskomissariat Ostlandi nimest olid inspireeritud ka tolleaegsed registreerimismärgid ning registriandmete kohaselt kandis see sõiduk numbrimärki RO-10046. Mudelinimetus 82e tähendab seda, et põrnikas oli ehitatud nn kübelwageni põhjale, st kõrgendatud kliirensi ja difrilukuga. Ühtekokku olevat 1941 kuni 1944 toodetud kübeli veermiku ja põrnika kerega 564 autot (kuni aprillini 1943 mudelinimega KdF 92), vähesel määral tehti ka neliveolisi mudeleid Kdf 87.
Järgmiseks leiab sama raaminumbriga auto 19.02.1945 Ülemnõukogu Presiidiumi hingekirjast - registreerimismärk ЭТ 1679. Seoses uute registreerimismärkide standardi kehtestamisega saab auto 09.06.1947 numbrimärgi PP0689. 16.10.1947 müüakse auto erakätesse ning 23.03.1949 saab omanikuks Lepp A.A. See ongi Fredi Lepa onu ning autole väljastatakse numbrimärk PC5105. Sellest ajast on ka säilinud esimesed teadaolevad fotoülesvõtted sellest autost.
Edasi ajalugu uurides müüdi auto 25.06.1956 Järvakanti. 27.07.1959 toimus ilmselt peresisene omanikuvahetus, kuna uue omaniku elukoha aadress ei muutunud. RAI andmetel anti auto 16.04.1969 müüki komisjonipoodi.
Nüüd on väike auk andmetes, kuid 10.03.1977 on auto omanikuks eraisik Kuusalu rajoonis. Sealt jõudis auto tänu Hans Kure jagatud infole lõpuks Vahur Sirgi kätte. Auto oli selleks ajaks lahti võetud ning sisuliselt oli alles vaid kere ja raam. Vahuril oli selleks ajaks juba kübelwagen restaureeritud ning ühel hetkel liikus põrnika identiteet hoopis kübelwagenile. Sellest räägime kunagi hiljem, kuid põrnika raaminumber oli kübelwageni dokumentides kasutusel kuni 2009. aastani, mil ajalooline tõde sai taas jalule seatud.
Auto kere ja raam rändasid 1993. aastal aga Soome. Sel ajal ei olnud auto tähelepanuväärne minevik veel teada ning keerulistel aegadel tuli langetada valik, mida on võimalik säilitada ja millest tuleb loobuda.
Mõni pilt auto seisukorrast sel ajal.
Õnneks on auto olnud Soomes ühe peremehe käes, kes hoidis seda puutumatuna peaaegu 30 astat. 2021. aastal otsustas omanik seda lõpuks taastama hakata ning täna on auto Poolas Jacek Krajewski (WW2VW.com) juhtimisel uut elu saamas.
05.01.2024 seisuga on keretööd sisuliselt lõpetatud. Auto kerelt õnnestus suures osas välja puhastada ka originaalne tumehall värv, mida püütakse maksimaalselt säilitada. Äralõigatud esiosa tuli uuesti taastada, esimesed poritiivad aga olid juba 80ndatel viidud doonoriks ühele sarnasele Leedu autole. Jälgime ka selle auto saatust edasi.
06.05.1943 valmis Wolsfsburgi tehases Volswagen KdF 82e, mis tehase andmetel saadeti praeguse Poola aladele Ordensburgi, kus sel ajal asus koolituskeskus. Kas auto sinna ka jõudis, pole teada, kuid 01.01.1944 seisuga oli auto registreeritud Tallinnas ning selle omanikuks oli märgitud Generalkomissar Reval, mis kuulus Saksa ida-alade komissariaadi koosseisu. Seda juhtis kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann. Sellest mehest ringleb palju legende, neist üks seotud ka selle konkreetse autoga. Nimelt olevat see Volkswagen olnud kasutusel kindralkomissari jahiautona ning lugu pärineb Fredi Lepalt, kelle onu oli olnud Tallinnas komissariaadi autojuhiks. Jutule lisab usutavust see, et 1949. aastal sai Lepp ka selle sõiduki omanikuks ning meie ajani on Fredi Lepa fotoalbumist säilinud fotod sellest autost. Reichskomissariat Ostlandi nimest olid inspireeritud ka tolleaegsed registreerimismärgid ning registriandmete kohaselt kandis see sõiduk numbrimärki RO-10046. Mudelinimetus 82e tähendab seda, et põrnikas oli ehitatud nn kübelwageni põhjale, st kõrgendatud kliirensi ja difrilukuga. Ühtekokku olevat 1941 kuni 1944 toodetud kübeli veermiku ja põrnika kerega 564 autot (kuni aprillini 1943 mudelinimega KdF 92), vähesel määral tehti ka neliveolisi mudeleid Kdf 87.
Järgmiseks leiab sama raaminumbriga auto 19.02.1945 Ülemnõukogu Presiidiumi hingekirjast - registreerimismärk ЭТ 1679. Seoses uute registreerimismärkide standardi kehtestamisega saab auto 09.06.1947 numbrimärgi PP0689. 16.10.1947 müüakse auto erakätesse ning 23.03.1949 saab omanikuks Lepp A.A. See ongi Fredi Lepa onu ning autole väljastatakse numbrimärk PC5105. Sellest ajast on ka säilinud esimesed teadaolevad fotoülesvõtted sellest autost.
Edasi ajalugu uurides müüdi auto 25.06.1956 Järvakanti. 27.07.1959 toimus ilmselt peresisene omanikuvahetus, kuna uue omaniku elukoha aadress ei muutunud. RAI andmetel anti auto 16.04.1969 müüki komisjonipoodi.
Nüüd on väike auk andmetes, kuid 10.03.1977 on auto omanikuks eraisik Kuusalu rajoonis. Sealt jõudis auto tänu Hans Kure jagatud infole lõpuks Vahur Sirgi kätte. Auto oli selleks ajaks lahti võetud ning sisuliselt oli alles vaid kere ja raam. Vahuril oli selleks ajaks juba kübelwagen restaureeritud ning ühel hetkel liikus põrnika identiteet hoopis kübelwagenile. Sellest räägime kunagi hiljem, kuid põrnika raaminumber oli kübelwageni dokumentides kasutusel kuni 2009. aastani, mil ajalooline tõde sai taas jalule seatud.
Auto kere ja raam rändasid 1993. aastal aga Soome. Sel ajal ei olnud auto tähelepanuväärne minevik veel teada ning keerulistel aegadel tuli langetada valik, mida on võimalik säilitada ja millest tuleb loobuda.
Mõni pilt auto seisukorrast sel ajal.
Õnneks on auto olnud Soomes ühe peremehe käes, kes hoidis seda puutumatuna peaaegu 30 astat. 2021. aastal otsustas omanik seda lõpuks taastama hakata ning täna on auto Poolas Jacek Krajewski (WW2VW.com) juhtimisel uut elu saamas.
05.01.2024 seisuga on keretööd sisuliselt lõpetatud. Auto kerelt õnnestus suures osas välja puhastada ka originaalne tumehall värv, mida püütakse maksimaalselt säilitada. Äralõigatud esiosa tuli uuesti taastada, esimesed poritiivad aga olid juba 80ndatel viidud doonoriks ühele sarnasele Leedu autole. Jälgime ka selle auto saatust edasi.