[2715]

Kuidas täpselt käib, ei tea, aga kujutan ette, et kohaliku tootja üldise võrguga sünkroonimine pole eriti keeruline ülesanne.
Sisuliselt tuleb mõõta võrgupoolset otsa ja seda võrrelda kohaliku poole otsaga.

See sünkroonis töötamine ja sageduse säilitamine ongi selle juures kõige suurem väljakutse.
Mõteldes korraks kuidas üldse saab elektrit võrku anda?
Et midagi üldse saaks võrku minna peab tootva inverteri siinuste pinge olema kõrgem võrgupingest et elektronid võrku liiguks.
Näiteks kui võrgus on kolmefaasilisel ühendusel 380V siis inverter peaks tootma olenevalt ampritest ja liini takistusest näiteks 390V ja elektronid antakse võrku.
Nüüd lisandub teine inverter mis tahaks ka anda võrku ja temaga koos on võrgupinge juba 400V.
Nüüd üks inverter kukub ära sest Kalle komistas juhtmesse ja tõmbas pistiku välja ning pinge kukub hetkega.
Teine inverter ka alandab pinget sest tal ei jätkuks ampreid muidu ja tekib ahelreaktsioon mis saab lõppeda voolu kadumisega.
Sagedusega on veelgi suurem probleem sest inverter peab jälgima, et siinuste täies ulatuses oleks voolutugevus ühtlane.
Kui nüüd üks inverter loeb pinge tõusul imeväheke vähem kui tehelikult siis annab ta pinge tõusu faasis rohkem ampreid ja tahab sellega sagedust suuremaks nihutada.
Kui teine inverter läheb sellega kaasa siis hakkab sagedus tõusma ja tekib ahelreaktsioon mis viib selleni, et inverterid hakkavad järjest välja lülituma.
See inverterimajandus saab toimida ainult tänu sellele, et kuskil on piisava massiga generaator, mille rootorit hoitakse pöörlemas 2800p/min ja see peab suutma katta kõigi inverterite mis võivad halbade juhuste kokkulangemisel välja lülituda võimsuse.
Generaatoriga aga on imelihtne sagedust ja pinget hoida.
Piisab kui tahhomeetrit jälgida ja vajadusel "gaasi" juurde anda.
Pinge hoidmiseks aga on lihtsa ja labase pingeregulaatoriga ergutusvoolu reguleerides võimalik pinget mõjutada.
Selleks ka need sünkroonkompensaatorid, mis on vaid suure massiga ankruga generaator mida ajab ringi elektrimootor mitte auruturbiin.