[suvasass]

Lugesin kunagi teismeeas Dostojevski novelli “Ülestähendusi põranda alt”, mille peategelaseks oli üks tõre meesterahvas, kes suutis rõõmu tunda vaid siis, kui sai kellelegi sitasti öelda või mõnele möödujale kingale sülitada. Kord hakkas vanamehel hammas valutama, kuid ta keeldus põhimõtteliselt hambaarsti külastamast - tulgu või surm. Hambavalu andis talle aga harukordse võimaluse jälle rõõmu tunda, kuna sai valjusti oiata ja valu üle kurta. Mitte, et see oleks tema valu kuidagi leevendanud, vaid seda võimalikult valjusti ja kõrvulukustavalt tehes oli ka teistel ruumis viibijatel halb, mis pakkus mehele suurt rõõmu ja südamerahu.