[Lauri_L]

Tormab aga edasi, sest riiul tuleb kiiremas korras ära lõpetada.



Järgmiseks etapiks on puidu viimistlemine. Taaskasutusse läinud riiuli jalad on originaalis õlitatud õlivahaga. Töötasapindade või siis riiulite jaoks garaažis ei ole õlivaha just kõige sobivam materjal, sest on üsnagi vastuvõtlik isegi juba kergematele määrdumistele. Tööruumis on määrdumine vältimatu, kuid nii määrdumist kui puhastatavust on hetkel kõige õigem aeg parandada. Nagu aga eelpool juba korra mainisin, siis tahaks saavutada selle, et uued männipuust pinnad millalgi ikkagi enam-vähem sama tooni omandaksid, mis aastate vanune kasepuit. Oma vanadest olemasolevatest varudest leidsin pisut värvitut matti põranda(parketi)lakki. Põrandalakk on selles suhtes hea, et ta muudab pehme männipuidu pinna tunduvalt tugevamaks. Silmaga seda aru ei saa, kuid katsudes ja proovides on vahe mäekõrgune. Lisaks on mati lakiga töödeldud kirjut (loe: oksalist) pinda esmapilgul üsna raske eristada õlivahaga töödeldud pinnast. Seega minu puhul olemasolevatest võimalustest parim valik. 





Enne lakkimist käisin paneelid tolmuimejaga üle ning seejärel lisaks veel suruõhuga. Peale kandsin kodustes tingimustes pintsliga. Seda tegin kahes osas. Kuna valdavalt jääb sellise riiuli puhul nähtavale ainult paneeli pealmine pind, siis tööprotsessi kiirendamise ja lihtsustamise huvides katsin kõigepeal paneelide pealmise osa ja servad. Seejärel jätsin nad klotsidele kuivama. Järgmisel päeval pöörasin ümber ning töötlesin ka alumise pinna. Kokkuvõttes jäi mõnusalt sile ja mõistuse piires vett hülgav pind. Nii jäigi, et kogu ulatuses said pinnad ühe katte lakki. Postituse esimesel fotol on näha lakitud vs lakkimata paneel. Lakituna on juba oluline tooni muutus soovitud suunas olemas.



Lakk kuivas heaks umbes 12 tunniga. Seejärel hakkasin paneele kohe omale kohale sobitama suunaga alt üles. Esimesed kolm tasapinda lähevad aluskonstruktsiooni vahele. Esimese hooga mõtlesin, et mis siin ikka. Panen riiuli tasapinna alla nurgad, lasen kruvidega konstruktsiooni ja plaati kinni ning ongi esimene paigas. Keegi ei näe, et nad seal on ning on tugev ka. Sama kiiresti kui esmane mõte nii teha tekkis, tõmbasin endal korraks hoo maha. Ei taha nurkadega viisakat asja rikkuda. Jääb pehmelt öeldes porr. Teadsin, et mul on olemas kunagi Handymannist paari euroga "igaks juhuks" soetatud tüüblite paigaldamise komplekt - võtsin selle nüüd ette.



Ilmselt enamik siinsetest teab, kuidas lihtne tüübli kohtade mahamärkimine käib, kuid ehk on mõni kes ei tea kuid sooviks teada. Seega tegin nende väheste jaoks paar seletavat fotot. Tüütu jutu vahele jätmiseks võib julgelt 3-4 foto jagu edasi kerida. Ühesõnaga alumine riiuli tasapind toetub siinkohal kahele horisontaalsele prussile. Prussidesse lähevad tüüblid ning seejärel plaat peale. Tüüblid fikseerivad tasapinna paigalt liikumise. Selleks polegi muud vaja teha, kui kõigepealt alusele ära märkida endale sobivad tüüblite asukohad. Minul on neid neli - üks igasse nurka. Ülevaloleval fotol on märge tulevase asukoha jaoks tehtud hariliku pliiatsiga. Töövahenditeks on siinkohal 8mm puur ja samas diameetris tüübli asukoha märkepunn.



Riiuli plaat on mul 18mm paksusega, tüübel 40mm pikk. Märkisin puuri sügavusele 26-28mm, nii jääb pikem osa prussi sisse ja lühem osa (12-14mm) plaati ilma, et see sealt läbi tuleks.



Seejärel puurisin oma neli auku sinna, kuhu need eelnevalt märkinud olin. Mingit peent abinõu ei olnud - lihtsalt akutrelliga vaba käega augud sisse.



Tüüblite asukoht aluses antud juhul rolli ei mängi. Rolli mängib, et riiul õigesse kohta saaks ja riiuli augud kattuksid konstruktsioonis olevate tüüblitega. Selleks ongi odav ja lihtne abivahend - märkepunn. Igasse auku üks, seejärel riiuli plaat kenasti õigesse asendisse omale kohale ja kergelt käega peale vajutada. Märkepunni nõel märgistab plaadi alumisele poolele täpsed tüüblite asukohad. Edasine on juba vaid aukude puurimise rõõm. Valesti ei saa enam midagi minna.



Konstruktsiooni läksid tüüblid PVA liimi ja puuhaamriga. Plaadi enda jätsin lahtiseks. Saab vajadusel ära võtta ning uuesti tagasi panna.



Puutööd olen üldiselt teinud vähe ja vaid omale hobikorras. Selgeks olen saanud selle, et on üks töö mis on selle meeldiva protsessi juures üks vastikumaid. See on igasuguste riiuleid kandvate kandurite/tüüblite paigaldamine, tooli või lauajalgade ühe pikkuseks saamine kui nad juba paigas on jms. Eriti, kui asukohad asuvad teineteisest kaugel. Kes on teinud, saab mõttest aru küll. Tänapäeval on selle töö hõlbustamiseks välja mõeldud erakordselt hea aparaat - laserlood. Minu vana Bosch on sellistel juhtudel asendamatu. Paned kas fikseeritud või ujuvasse asendisse, tasapinnalised punktid on koheselt olemas. 



Sellisel meetodil paningi paika kahe järgmise riiuli kandvate tüüblite asukohad. Kõigepealt üks riiul paika, siis järgmise tasapinnalt loodisin juba uued punktid. Nii on kindel, et midagi arvutamisel sassi ei lähe ja kõik riiulid saavad täpselt sellisele kõrgusele nagu vaja oli. Samas tuleb ka siin ettevaatlik olla, kui käsitsi trelliga auke puurida. Kui trell vale nurga alla jääb, siis muutub ka tüübli asend valeks ning pärast on vaja tüüblit viiliga järgi aidata, et riiul "kaaluma" ei hakkaks.



Sellised said kolm esimest riiuli tasapinda. Natuke häirib see, et alumine plaat on kahest ülemisest 10mm kitsam. Tegin ise vea, kui plaate mõõtu lõikasin. Uut materjali enam ei olnud ning püüdsin möödapaneku asukohaga ära peita.



Tagant. Siin on näha ka see, et jalgade konstruktsioon on lahtivõetav. Seda on lihtne teha, kui materjal on mõnusalt tummine. Kunagi ei tea, millal on vaja asi koost täiesti lahti võtta. Eriti käepäerane, kui ese on füüsiliselt suur (nt. laud või kapp).



Kui nendel jalgadel veel kapp oli, siis oli see fikseeritud nelja 8mm tüübliga. Täitsa piisav, sest kapp oma raskusega surub allapoole ning on väike tõenäosus, et isegi suurema "avarii" korral kapp jalgadelt maha libiseb. Kuivõrd minu pealisehitis tuleb tunduvalt kergem kui kapp ning osaliselt ka alusgabariitidest laiem, siis otsustasin 8mm augu üle puurida 10mm peale ning mõõdu võrra suuremad tüüblid sisse panna. Sisuliselt kogu protsess sama, mis kõige alumise riiuliga, sest siia peale tuleb juba lauaplaat/töötasapind.



So-far-so-good ütleks selle peale. Siiani on olnud igati nauditav ja kiirelt edenenud nokitsemine. Toonierinevus uue ja vana osa vahel ei olegi nii suur kui kartsin. Midagi ei logise, konstruktsioon on stabiilne ja ka sahtel jäi kenasti toimima. Üks väike, kuid mitte vähem oluline detail selle riiuli juures on taas see, et see saab ka täislastis olema teisaldatav nagu suurem osa asju selles garaažis juba on või tulevikus olema saab. Alumised horisontaaltalad on tugevad ja koostatud M12 poltidele igast nurgast. Rokla alla ning minek.