[indreksirk]

Jutu tagamõte on ehk pigem selles, et sõjasaagina Saksamaalt toodud Kübelwageneid sattus võrreldes muude masinatega suhteliselt palju tsiviilkäibesse, kuna nõrgavõitu mootori ja olematute mugavuste tõttu tähtsamad ninad neid väga ei tahtnud. Loo peategelase elukäik nagu isegi kinnitab seda teooriat.

Kõik sõjasaagina toodud sõiduautod sattusid lõpuks "tsiviilkäibesse". Alguses olid nad riigiasutuste, ettevõtete ja sõjaväelaste omandis. Nõukogude autotööstuse arenedes ning trofeeautode amortiseerumisel müüdi neid edasi inimestele, kes ei saanud või ei tahtnud osta uut autot. Mingit seaduspära on keeruline otsida - Pärnumaal oli veel 60ndatel üks punaseks värvitud kübelwagen pritsumeeste kasutuses. Üldiselt aga 50ndate alguses loobuti nii riigi kui kõrgema nomenklatuuri poolt trofeeautode kasutamisest. Need olid selleks ajaks juba vanad ning Nõukogude Liidu autotööstus suutis selle seltskonna varustada vajaliku koguse sõiduautodega. Erakätes jätkus nende autode kasutamine ka igapäevasõidukitena kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.