[Lauri_L]

Kui kellelgi on endale plaanis osta kasutatud merekonteinerid eesmärgiga neid füüsiliselt kodustes tingimustes remontida (nt. keevitada) ja üles vuntsida ehk värvida, siis see ei pruugi olla nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Kõigepealt on nuhtluseks konteineri konstruktsioon. Selle kofreeritud küljed ja katus ning hingede, riivide ja käepidemetega varustatud sisenemisavad on äärmiselt tülikad pinnad, mida puhastada ning mehaaniliselt töödelda. Tohutult nurkasid, üleminekuid, vahesid jne. Lisame palju vigastatud kohti ja ebamugava töökõrguse, sest sina pead ennast ju lõpetuseks konteineri suhtes sobitama mitte vastupidi. Konteinerite tööstuslik pinnakate loodud kestma ja selle töötlemisel tekkimisel tekkiv värvi tolm koos roostega ei ole üldse mitte mõnus sisse hingata.



Teiseks peab iga sellise projekti ettevõtja endale selgeks tegema ka selle, et värv konteinerite peal on peaasjalikult esteetilise välimuse andmiseks, mitte konteineri kaitsmiseks ilmastikumõjude eest. Kohe ka parandan/täpsustan ennast, sest värvimine loomulikult parandab konteineri eluiga ja kasulikuks võib seda pidada just meretranspordi tingimustes. Kui aga ostate omale kasutatud konteineri koju-tööle laoruumiks või töökojaks, siis ei ole selle värvkatte kahjustustel või värvi olemasolul konteineri eluiga silmas pidades mingit vahet. Värvkate seal peal on vaid esteetilise otstarbega ehk selleks, et silmal oleks hea vaadata. Miks nii? Aga sellepärast, et merekonteinerid ei ole valmistatud mitte "tavalisest" terasest, vaid corten/cor-ten terasest. Tegemist on sulamiga, mis peale raua sisaldab peamiselt vaske, niklit, kroomi ja fosforit. Sulami nimetuses tähendab "cor" vastupidavust korrosioonile ehk "corrosion resistance" ja "ten" head tõmbetugevust ehk "tensile strenght". Ehk tegemist on matejaliga, mis on loodud keskkonnas vastu pidama ilma täiendava pinnakatteta. Ilmselt on enamus näinud linnades liikudes "roostes" maju. Peaks olema sama materjaliga tegemist. Cor-ten teras on loodud roostetama ja väga hästi (sh.kiiresti) roostetama. See ongi tema kaitse. Pinnale tekkiv oksiidi kiht on tugev ja tihe ning takistab edasist roostetamist. Suur roll on selles just sulamis üsna suures osas sisalduval vasel ja niklil. Näituseks valmistatakse tööstustes ja laevades mereveetorud raua-nikli-vase sulamist (CuNiFe). Sellistes oludes sisuliselt igavene materjal, mis kahjustub vaid erosiooniga.



Kui hakata pihta saanud (nii vanuse, sodi kui ka teiste omataolistega) konteinerit suure entusjasmiga korda tegema, siis võivad selle suurepärase materjali omadused hoopis kasutaja vastu pöörduda ning mitte anda tulemust, mida inimene loodab. Üleval oleval fotol on üks s*tt ja näitlik koht minu konteinerist nr.2. Siin on kolm elementi, millega kõige enam eksitakse, kui soovitakse konteinereid värskendada. Esiteks on konteinerit keevitatud tavalise elektroodiga. Konteineri originaalkeevis võib olla vigastatud ja roostega, kuid see ei kahjustu edasi. Kui konteinerit vale materjaliga üle keevitada, siis see õmblus enam ennast rooste vastu ei kaitse. Tulemus fotol. Teiseks lahtise/killuna lahti löönud värvi ja kleepsude peale värvimine. Ei ole hea mõte, sest killuna lahti löönud värvi alla võib olla tekkinud "kaitsev" oksiidi kiht. See on piisavalt aktiivne, et kattevärvi alt välja ronida ning pinna visuaalse väljanägemise rikkuda. Ja kolmandaks selle huvitava materjali värvimine ühekomponentsete või roostet takistavate lisanditeta kahekomponentsete värvidega ilma aluskrundita. On palju neid, kes kurdavad, et ülevärvitud konteineri pinnalt värv koorub. Ja koorubki ning just sellepärast, et metall püüab ennast aktiivse oksüdeerumisega kaitsta omastades läbi puuduliku värvkatte õhuhapnikku. 



Mina hakkasin pihta oma konteinerist nr.3 ehk siis kõige kehvema katusega konteinerist. Mehaanilisi vigastusi seal sisuliselt ei ole, kuid on kõige rohkem roostet. Suure tõenäosusega on oma töö teinud hoiualal lendunud aktiivne aine, mis on värvipinda kahjustanud. Ja nagu näha, siis tööd on ja pind ise pole mitte mugav. Kes omale second-hand konteinerit hakkab soetama, siis pidage kindlasti meeles, et enne ostu katusele roniksite. Katuse seisukord on olulisem kui külgede või põhja oma.



Minu peamised kodused tööriistad olid postituse esimesel fotol. Ehk siis terasharja ja nailonharjaga varustet nurklihvijad. Esimene neist on peamine ja seda kasutan peamiselt roostekohtade haljaks lihvimiseks. Nailonketast kasutan värvi mitte läbivate defektide mahalihvimiseks. Mida suurem roostekoht, seda lihtsam ja kiirem on töö. Selline täpitamine nagu siin, on tüütu. Õnneks on aga nii, et see materjal küll roostetab intensiivselt, kuid roostekihi eemaldamine on väga kerge - isegi siis, kui see on aastaid vana. Tegemist kaitsekihiga, mis metalli sisse ei "kasva".



2/3 kõige hullema konteineri katusest tehtud. Selge on see, et kodustes tingimustes ideaalset tulemust ei saa. Tuleb teha nii kuidas tööriistad ja aeg võimaldavad. Näituseks kulus mul selle katuse roostekohtade lihvimisele teraskettaga tublid 6 tundi.





Kui pind sai terasharjaga üle käidud, siis jäägid puhusin suruõhuga minema. Seejärel pinna ülevaatus ning taas lihvima, et kahe silma vahele jäänud kohad üle käia.





Oma osa sai ka konteiner nr.2, kus oli oluliselt vähem tööd. Hiljem ka konteiner nr.1, kus sisuliselt oli vaja vaid nurgad ja esiosa tala üle lihvida.



Nüüd natuke valitud värvist. Tegelikult olin värvi valikuga üsna jännis. Ise loll ja tahtsin enne ostu oma jaoks kõik üksikasjad selgeks teha. Olen ka varem tööandja konteineritele minimaalsel määral värviparandusi teinud, kuid siis on sobivad värvid juba olemas olnud. Värvideks laevavärvid, mida jaekaubandusest nii lihtsalt ei saa. Igal merekonteineril on sees (enamasti ukse kõrval paremal või vasakul) tehase värvikaart. Seal on kirjas kasutatud värvide tüüp, mark ja toon. Seda nii sise- kui välisosas. Minu konteineritel siis sellised. Sellest sildist on kasulik teha foto, kui värvi ostma lähete. Ja kindlasti otsige omale pädev müügimees, kes käsi piiblil teile aluspinnaga sobiva komplekti annab. Mina käisin kokku neljas kohas uurimas, et mis hea oleks. Vastuse sain vaid ühest kohast.



Väljavalituks sai poolmatt kahekomponentne roostevastaseid pigmente sisaldav akrüülpolüuretaanvärv Tikkurila Temadur SC-F 50. Tooniks RAL 6007 (tume-tume roheline). Konteinerid on alati kasulik värvida kas mati või poolmati värviga. Läikivad ja poolläikivad värvid hakkavad kofreeritud ja mõlgilistel pindadel väga silmadele. Nii pinnastruktuuri kui üllatuslikult pinnalt tagasi peegelduvat päikest silmas pidades. Viimane võib üsna tüütu olla. Temadur SC-F 50 sai valitud peaasjalikult sellepärast, et tegemist on värviga, mis ei vaja metallpinnale kandmiseks alla krunti. Selle võrra on küll värv kallim, kuid kui liita juurde krundi hind, siis läheb hind juba üsna kalliks. Käesolev värv maksis koos käibemaksu, toonimise ja kõvendiga komplektis 13 eurot liitri (mitte kg) kohta. See siis sisaldas ka müügimehe lubadust võtta omapoolne vastutus, kui uus värv vana alusvärviga kokku ei sobi. Väga julge käik igatahes. Fotol olev lahusti on värvile, nitrolahusti töövahendite pesuks.



Värvi segamiseks soetasin ühekordseks kasutamiseks ette nähtud doseerimisnõud. Antud värv nõudis segamist kõvendiga 4:1. Väga hea ja soodne abimees igal juhul, kui on vaja kahekomponentseid värve kodusel teel ette valmistada.

Seoses materjalidega tabas mind ka üks tagasilöök. Sellise komplitseeritud pinnaga detailide värvimiseks, nagu seda on konteinerid, on mõistlik kasutada nö "airless" süsteemi ehk õhuta kõrgsurvepritsi. Võrreldes rulliga värvimisega on ajavõit ilmselt 10x. Pintsliga kahekomponentset eriti peale ei kanna. Kahekomponentse värvi jaoks on aga omad pritsid ning nende laenutamine on ristiinimesele suhteliselt võimatuks tehtud. Enamasti on neid vähestel ettevõtetel välja anda ja nad valivad oma klienti hoolega. Saan aru, sest seade on kallis ja kogemusteta kasutaja suudab selle kiirelt rikkuda. Mulle tehti ruttu selgeks, et mina olen üks neist. Seega ei jäänud mitte midagi muud üle, kui soetada väiksemad segunõud, hunnik 10cm rulle ning nautida konteineri katuselt lahustiaurudes algavat kevadet.



Seoses sellega, et pritsi mulle ei usaldatud, pidin pisut ümber mängima ka värvimistaktika. Kuna kahekomponentne värv kuivab vannis ruttu, siis tuli ette valmistada täpselt sobiva suurusega pind, sobivas koguses värv ning valida värvimiseks sobiv täpne kellaaeg. SC-F 50 muutub kinnises nõus värvimiskõlbmatus ca pärast 2 tunni möödumist valmis segamisest. Seega segasin valmis korraga umbes 2,5 liitrit värvi. Selle suutsin ajaaknas peale panna. Vanni kallasin värvi kolmes osas. Värvisin hommikul vara, kui ilm jahedam, päike veel puude varjus ja pind kuiv. Enne värvimist käisin pinna üle puhastusainega. 



Värvi kohta tuleb tõdeda, et on ikka tummine värk küll. Liimib ennast pinnale ülihästi ning katab muhedalt. Rulliga värvides jääb kihi paksus päris korralik, seega teist korda üle värvima enam ei hakanud. Küll aga tegin nii, et kui esimene kiht peale sai, siis pärast 5-10 min möödumist lasin veel rulliga kergelt teist korda üle. Rulliga kahekomponentset peale kandes tuleb arvestada, et ega pind ideaalselt sile ei jää. Siia sinna jääb ikka pisut kergemat "apelsinikoort" (vt.fotod allpool), mis on põhjustatud karvadest rullil ning värvi kuivamisprotsessist. Samas lõpptulemusele see negatiivselt ei mõju.



Siin on kõigi kolme konteineri katused värvitud. Nurkadest lihvin veel natuke uut värvi maha, sest see läks siit-sealt ettevalmistamata pinna peale. See aga juhtub siis, kui hakkan külgi ette valmistama.



Valitud toon sai kuratlikult hea. Sulandub ümbritseva metsaga hästi, mis oligi üks ülevärvimise eesmärkidest. Kolme 10 tunnise tööpäevaga, mis kokkuvõttes kulus kolme katuse ettevalmistamisele ja värvimisele, võib rahule jääda. Tegin proovivärvimise ka ühele konteineri küljele. Kolm päeva hiljem läksin nurklihvija ja terasharjaga kallale. Ei saa sugugi kurta, et värv aluspinnal kinni ei oleks olnud või et värvi enda pind tugev ei oleks olnud. Oli ikka küll.